Muusikatehnika arengujoon (0)

Muusikatehnika arengujoon
Grammofon
-on seade heli taasesitamiseks heliplaadilt. Esimese Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada. samuti lihtsustus seadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele. Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise esitamiseks. Esitatav heli muutus puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele). Grammofonis libises nõel eboniit- või šellakplaati pressitud spiraalses vaos, mille lainelisus jäljendab helivõnkeid. 
Magnetofonid
Paralleelselt mehaanilise helisalvestusega tegi esimesi samme ka elektromagnetismil põhinev salvestusmeetod. Taanlane Valdemar Poulsen patentis juba 1898 . aasta detsembris telegrafoni-nimelise traatsalvesti. Inspiratsiooni sai Poulsen tõenäoliselt ameeriklase Oberlin Smithi kümmekond aastat varem avaldatud kirjutisest, milles tutvustati mõtet heli salvestamisest magnetvoo muutustena. Traatsalvestid olid kasutuses peamiselt kõne salvestuseks, seda isegi kuni 1950ndate aastateni, helikvaliteedilt olid need siiski tunduvalt kehvemad kui võimaldas arenev grammofonitehnoloogia. 1932. aastal kasutas BBC esimest korda teraslindil põhinevat salvestit. See oli Marconi -Stille seade, hiiglaslik masin, milles hääl salvestus katkematut žiletitera meenutavale lindile (laius 3 mm, paksus 0,08 mm). Lint liikus helipea eest läbi kiirusel 1,5 m/s ning pooletunnise saate jaoks kulus seda umbes 3 kilomeetrit. Üks täis lindiketas kaalus „kõigest” 25 kg!
Sammu kaasaegse (kui nii võib öelda) magnetlindi suunas astus Fritz Pfleumer aastal 1928 – ta eksperimenteeris tselluloosilindiga, mille pinnale oli liimitud rauajahu. Mõned aastad hiljem asus AEG valmistama paberi baasil magnetlinti ja samuti seadet selle kasutamiseks – uue seadme nimeks sai magnetofon.
CD-d ja digiheli
CD on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana informatsiooni salvestamiseks. Algselt oli CD välja töötatud ainult helisalvestuseks, kuid hiljem lisati sellele võimalus salvestada muidki andmetüüpe. Seejuures arvestati CD loomisel seda, et erinevalt varasematest vinüülplaatidest suudaks CD perfektselt jäädvustada kogu inimkõrvale kuuldava helispektri.
Digitaalse heli algusajad ulatuvad koguni eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Heli esmateisendajaks numbritesse oli inglane Alex Harvey Reeves, kes tegeles telefoniside arendamisega. Pulse Code Modulationi nimeline algoritm (PCM) teisendab heli pulssideks ehk elektrilisteks tuigeteks ning iga pulss saab vastavalt tugevusele numbrilise väärtuse. Mida rohkem neid pulsse ajaühikus „võtta”, seda parem on kvaliteet. Reeves täiendas süsteemi ka veaparandusalgoritmiga, mis muutis signaali igasuguste segajate suhtes küllalt immuunseks. Teise maailmasõja ajal loodi Reevesi juhtimisel esimene digitaalne otseliin Winston Churchilli ning Franklin Roosevelti vahel. Eesmärgiks polnud muidugi luua hi-fi-telefonivõrku, vaid pigem pealtkuulamiskindlat ühenduskanalit. Pooljuhttehnoloogia areng andis hoogu juurde ka