Muusika arvustus (0)

“Pildid Lauludest”
Kaheksandal septembril on kirikukalendris neitsi Maarja sünnipäev, mida rahvasuus tuntakse rohkem ussimaarjapäevana. Rahvasuus Esmakordselt peeti seda püha V saj. Jeruusalemmas. Järgnevalt hakati tähistama jumalaema sünnipäeva kirikupidude korraldamisega, mis on tavaks ka tänapeval.
Õppeaasta esimesel nädalal otsustasin perega minna kontserdile, et nautida Neitsi Maarja kiituseks esitavaid vaimulikke laule. Toimumiskohaks oli Narva Aleksandri kirik ning algusajaks määrati kell kuus. Rahvast muidugi ei olnud palju, kuna religioosne muusika on omapärane ning vastab isiksuse maitsele.
Mul oli lisaks antud ülesanne, mis nõudis meloodiasse süvenemist. Nimelt pidin ma muusika tunniks kirjutama arvustuse ning sealses tekstis kirjeldama tekkinud tundeid ja sisehääli.
Kauaoodatud etendus kandis nimetust „Pildid Lauludest”. Muusikuteks olid Virgo Veldi ( saksofon ) ja Ulla Krigul (orel), kes mängisid eesti heliloojate teoseid. Mõlemad pillimehed olid lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning edukalt osa võtnud mitmetest rahvusvahelistest meistriklassidest, saavutades mitmeid eripreemiad. Ma arvan, et solistid väärivad tõepoolest aukohti, sest koostöö käigus suutsid nad suurepäraselt väljendada oma nägemust eesti vaimulikust laulust.
Etenduse alguses oli mul raske ette kujutada mainitud riistade terviklikku kooskõla. Pillid olid loodud erinevatel ajajärkudel. Orel kuulub vanimate puhkpillide hulka ja saksofoni vastupidi peetakse nooremaks instrumendiks . Kontserdi lõpuks ma muutsin oma arvamust ning leidsin mitmeid ühiseid tunnuseid. Siis kui helid vajusid hingepõhja, ma tajusin, et saksofonil ja orelil on võimalus teineteist täiendada ja tugevdada hääli. Üldistavalt võib öelda, et orel lõi ümbruskonda ja saksofon teemat.
Nüüd oleks õige aeg pöörata tähelepanu muusikapaladele, mis üldjoontes kõlasid rahulikult ja heatahtlikult. Meloodiate vastukajad meenutasid „heledaid” jõulupäevi ning lõid hubase tunde.
Erakordset huvi pakkus aga Ülo Kriguli neljas lugu „Huiked”, mis erines ülejäänutest teostest. Viis oli täiendatud karjumiste ja südantlõhestavate oigamistega. Hõiked, mis peegeldas saksofon, ühtisid inimese nutu, häda, hüüe, appikutse ja palvega . Muusika oli kirjutatud minooris ning orel aitas rõhutada seda. Pala oli tõepoolest haruldane , tundeline ning katkevad kiljatused äratasid hirmutundeid.
Siiamaani püsib meeles veel Tõnu Kõrvitsa kompositsioonid, sest need olid klassikalisemad võrreldes teiste lugudega ning sarnanesid Sebastian Bach ´i loomingutele.
Ka viimasest kontserdil esitatud palast „Meie Isa palve ” olin ma vaimustuses, kuna nii hele ja rõõmus meloodia pani mõtlema headest läbielatud sündmustest. Hetkeliselt pead tõstes nägin ilusaid vitraaže ning tundsid põlevate küünalde soojust.
Lõpus võin lisada ainult seda, et kõik kuuldud teosed andsid kohalviibijatele võimalust elada tundmistetormi all, alates rahust ning jõudes hingepiinade ja häiredeni. Inimesed said laskuda oma mõttemaailmasse ja rahulikult mõtiskleda elu üle. Ainsaks puudujäägist võib pidada seda, et kogu kontserdi vältel ma ei tundnud muusika lähedust niivõrd hästi, kui olen seda kogenud Niguliste kirikus.
Koostaja : Julia Maõševa