muuhulgas üld- ja kõrghariduse, teaduse, ajakirjanduse, riigiasutuste ja omavalitsuste, veebikeskkondade ja tarkvara keel. Seega on eesti keele kasutusala laiem kui eales varem, senisest enam on ka teise keelena õppijaid. Vähemast tegelikult postmodernses ühiskonnas ei piisakski. Kui suhteliselt väike keel ei suudaks täita kõnelejate üha muutuvaid vajadusi ega poleks riigikeele staatuses, tähendaks see peatset taandumist. Suurimate ohtude seas eesti keelele nähakse paljudele muudelegi keeltele tuttavaid probleeme: emakeelena kõnelejate arvu langust, keelenormi hägustumist, liigset võõrkeelte mõju ning raskust pidada keeletehnoloogia osas suuremate keeltega sammu. a". Eesti keel võib rõõmustada riikliku keelestrateegia, keeleauhinna ja emakeelepäeva üle. Tähelepanu osutamine on põhjendatud, sest eesti keel, rahvas ja riik on tihedalt seotud. 19. sajandi lõpus teadvustas maakeelt kõnelev maarahvas end eesti rahvana, kes luges, kirjutas ja
ilmumisaasta ja – kui viidatakse märksõnale – siis lühend sub. Näide: Majanduse sisevastuolude erakordne teravnemine... (EE 1992 sub majanduskriis). Viidates normatiivaktidele, tuuakse ära viide akti konkreetsele sättele (paragrahv, lõige, punkt), lehekülje märkimine ei ole vajalik. Näide: Tulumaksuseadus, § 26 lg 2. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilasja nr II-2-781/1995 otsuse p 4. Viidates elektroonilistele allikatele, järgitakse samu viitamisreegleid, mis muudelegi allikatele viitamisel. Viites esitatakse autori perekonnanimi või asutuse, ettevõtte nimi, materjali kasutamise kuupäev ja lehekülje numbrid (kui on). Näide: … vastavalt rahandusministeeriumi suvisele majandus- ja eelarvetulude prognoosile (Rahandusministeerium, 30.07.2004) 3.4. Töös lisade esitamine Lisad sisaldavad töö põhiosa mõistmiseks vajalikku täiendavat, mahukat informatsiooni (näiteks tabelid, joonised, mis on formaadis A4)
omavalitsuste, veebikeskkondade ja tarkvara keel. Seega on eesti keele kasutusala laiem kui eales varem, senisest enam on ka teise keelena õppijaid. Vähemast tegelikult postmodernses ühiskonnas ei piisakski. Kui suhteliselt väike keel ei suudaks täita kõnelejate üha muutuvaid vajadusi ega poleks 6 riigikeele staatuses, tähendaks see peatset taandumist. Suurimate ohtude seas eesti keelele nähakse paljudele muudelegi keeltele tuttavaid probleeme: emakeelena kõnelejate arvu langust, keelenormi hägustumist, liigset võõrkeelte mõju ning raskust pidada keeletehnoloogia osas suuremate keeltega sammu. Eesti keel võib rõõmustada riikliku keelestrateegia, keeleauhinna ja emakeelepäeva üle. Tähelepanu osutamine on põhjendatud, sest eesti keel, rahvas ja riik on tihedalt seotud. 19. sajandi lõpus teadvustas maakeelt kõnelev maarahvas end eesti rahvana, kes luges, kirjutas ja tegi teatrit eesti keeles
Markide suhtes kujunevaid hoiakuid määravad nii kognitiivsed kui ka tundeelamuslikud protsessid. Mõnikord tuuakse nendele kahele hoiakukomponendile lisaks veel tahtelis motivatsiooniline komponent. Reklaamijate kolm võimalikku strateegiat: 1. mõjuda eelkõige kognitiivsele hoiakukomponendile ning selle kaudu mõjutada ka teisi komponente soodsas suunas 2. mõjuda eelkõige afektiivselt/ hedooniliselt komponendile ning selle kaudu toimida soodsalt muudelegi komponentidele 3. mõjuda eelkõige käitumuslikule komponendile ja selle kaudu teistele. Hedoonilisele komponendile baseeruvad hoiakud margi suhtes osutuvad mõjusaks tarbijakäitumise regulaatoriks just nõrga osalusmääraga olukorras. Lihtsaim viis saada esialgne ettekujutus utilitaarse ja hedoonilise hoiakukomponendi väärtustest on esitada inimesele reklaami ja/või toote kohta 2 küsimust: 1. kas see meeldib või ei meeldi 2. kas see tundub kasulik või kasutu
paluda. Kuid vähemalt suuremate pühamute juures olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga-aastaste riigiametnikena, teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud omaette seisust ja elasid enamasti muudelegi kodanikele tavapärast elu. Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade ohverdamine jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned kehaosad enamasti vaagnaluu ja saba uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal ise
paluda. Kuid vähemalt suuremate pühamute juures olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga-aastaste riigiametnikena, teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud omaette seisust ja elasid enamasti muudelegi kodanikele tavapärast elu. Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade ohverdamine jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned kehaosad enamasti vaagnaluu ja saba uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal ise
annaabi.ee 
