ja jalanõusid. Jooksustiilid: · Lühimaajooks ehk sprint ehk kiirjooks · Pikamaajooks · Tõkkejooks · Teatejooks · Takistusjooks Jooksmine võib olla kõige parem viis vormi saavutamiseks: see on odav, seda võib teha igal ajal ja igal pool ning mis kõige tähtsam! see on väga tõhus. Jooksmine on mitmete spordialade lahutamatu osa ja see on üks kergemaid viise enda vormi parandamiseks. Jooksmist on mitut erinevat liiki: sörkimine, murdmaajooks, võidujooks ja maratonid, kuid enamik jooksjaid jookseb lihtsalt naudingu pärast ja vormis püsimiseks. Tegelikult ei ole jooksmisel ja sörkimisel vahet, kuigi sörkimist kirjeldatakse sageli kui aeglast jooksmist. Mille kasuks te ka ei otsustaks, te vajate häid jooksukingi ja natuke entusiasmi. Igasugune jooksmine aeglasest sörgist sprindini parandab südame ja kopsude tööd. Sprintimine on anaeroobne treening (hapniku tarbimiseta) ja vajab suurt
Meestel on lähedane ala 110 m tõkkejooks. Sisekergejõustikus võistlevad nii mehed kui naised 60 meetri distantsil. Naistel on tõkked 84 cm, meestel 107 cm kõrgused. SEITSMEVÕISTLUS Seitsmevõistlus on naiste mitmevõistlus kergejõustikus. Naiste seitsmevõistluse alad on esimesel päeval 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge, 200 meetri jooks ja teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks. KROSSIJOOKS Krossijooks või murdmaajooks (varem nimetati ka maastikujooksuks) on pikamaajooks, mida jookstakse maastikul. Jooksurada on üldiselt 3-12 km pikk. Stardi- ja finisikoht asuvad tavaliselt lähestikku ja rada kulgeb üldiselt ringina. Osavõtjate hulk on varieeruv. XX sajandi alguses oli maastikujooks ka olümpiaala (viimati kavas 1924 Pariisis). KIIRJOOKS EHK SPRINT Lühimaajooksus ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal; kasutatakse madallähet
aastaselt erialase vastupidavuse arendamiset. 400-600m, 17-18 aastaselt 800m ja 18-19 aastaselt 800-1500m distantsidel(Karikosk 1965: 147). MEETOD III Meetod III koosneb põhiliselt kolmest komponendist. 1. Üldine kehaline ettevalmistus. 2. Üldise vastupidavuse treening. 3. Kiirjooksu treening. Kuulus Soome spordiprofessor Lauri Pihkva kirjutas(Karikosk 1949:86), et parimaks jooksukiiliks noortele poistele on jalgpall ja murdmaajooks. Kõige parem onaeglase jooksu sees 30-40 m kiirelt, aga lõdvalt joosta. Seejuures ta lisab aga, et kasvueas noored ei tohi kunagi kesk- või pikamaajooksu spetsiaalselt harjutada. Paljud treenerid rõhutavad , et kasvueas tuleb eelkõige arendada kiirust ja üldist vastupidavust. Uus-Meremaa treener A.Lydiard kirjutas 1969.a, et tema noored ja algajad õpilases alustavad jooksutreeninguid 30 min aeglaste jooksudega. Hiljem pikendatakse järk-järgult jooksu kestvust. A
On erinevaid orienteerumismehhanisme: kinees, taksis, nurga all orienteerumine, maamärkide abil orienteerumine. 16. Sensoorne tagasiside, selle roll erinevates käitumistes. Sensoorsel tagasisidel baseeruval orienteerimisel on erinevate käitumiste puhul erinev roll: · põlverefleks, siidiliblika koorumine - jooksev sensoorne regulatsioon puudub · hallhane munaveeretamiskäitumine - jooksev sensoorne regulatsioon tühine · murdmaajooks, saaklooma jälitamine - jooksev sensoorne regulatsioon ülioluline 17. Aed-põõsalindude ränne kui sünnipärane automaatne käitumismuster. Vangistuses kasvanud linnud muutuvad rände ajal rahutuks ja tahavad ka minema lennata. 18. Orienteerumismehhanismide tüübid (kinees, taksis, liikumine nurga all ärritaja suhtes, orientiiride kasutamine), nende erinevused ja näited. 1) Kinees. Lihtsaim orienteerumismehhanism. Ei eelda ärritaja suuna tajumist looma poolt
jalale. Liigutuste orientatsioon. Sensoorne tagasiside, selle roll erinevates käitumistes. Liigutuste orientatsioon ümbritseva keskkonna suhtes on vajalik käitumise õnnestumiseks. Inimese liikumist juhib aju, kasutades lisaks üldisele liikumismustrile tagasisidet keskkonnast. Selleks saab ta pidevalt informatsiooni väliskeskkonnast. Põlverefleks, siidiliblika koorumine - jooksev sensoorne regulatsioon puudub. Hallhane munaveeretamiskäitumine - jooksev sensoorne regulatsioon tühine. Murdmaajooks, saaklooma jälitamine - jooksev sensoorne regulatsioon ülioluline. Käitumise välise pildi järgi tihti raske hinnata käitumismustri sünnipärase komponendi ja sensoorse orienteerimise vahekorda. Aed-põõsalindude ränne kui sünnipärane automaatne käitumismuster. Vangistuses sündinud ja puuris konstantsetes valgustustingimustes peetavad aed-põõsalinnud muutuvad kevadeti ja sügiseti (liigi tavalisel rändeajal) öösel rahutuks. Pekslevad vastu puurivõret samas
hangib oma meeleelundite sensorrakkude (tajuretseptorite) abil. Seda tagasisidet nimetatakse sensoorseks informatsiooniks. Sensoorsel tagasisidel baseeruval orienteerimisel on erinevate käitumiste puhul erinev roll: • põlverefleks, siidiliblika koorumine, konna viskumine putuka järele (jooksev sensoorne regulatsioon puudub) • hallhane munaveeretamiskäitumine (jooksev sensoorne regulatsioon esineb osaliselt) • saaklooma jälitamine, murdmaajooks (jooksev sensoorne regulatsioon väga oluline). Pelgalt käitumise välise keerukuse järgi on sageli raske hinnata sensoorse orienteerumise tähtsust käitumismustri regulatsioonis. Orienteerumiseks kasutavad loomad erinevaid mehhanisme, mida võib laias laastus jaotada nelja põhitüüpi (kinees, taksis, ärritaja suhtes nurga all liikumine, orientiiride kasutamine): • Kinees. Lihtsaim orienteerumismehhanism. Ei eelda ärritaja paiknemise suuna tajumist looma poolt
annaabi.ee 
