kõik neist ei ole esinenud ka eesti keeles, kuid võib järeldada, et oskussõnavara pidev kasv võib viia erinevate sõnade hulga eesti kirjakeeles miljonini. Samas pole siia arvestatud murdesõnavara, need sõnad, mis kirjakeeles ei esine, kuid esinevad mingis murdes või murrakus ja mille arv pole sugugi väike. Kõigis murretes kasutatud sõnavara on mahult väiksem kirjakeele sõnavarast. Näiteks soome kirjakeele kartoteegis oli registreeritud 840 000 sõna, siis soome murdearhiivi üldsõnastikus oli 1966. aasta lõpul 321 500 sedelit. Sõnade hulk on Rätsepa sõnul suur rahvuslik varandus, kuid sellele ei tohi vaadata üksnes arhivaari pilguga. Keele tõeliseks rikkuseks on ikkagi nende sõnade tähenduslikult nüansseeritud kasutamine, nende oskuslik seostamine sisutäpseteks lauseteks ja vormilt varieeruvaks tekstiks. 3 EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME
Põhiliselt uurisid 19 ja 20 sajandil eesti keele ajalugu soomlased. Ka Kettunen, kes pani aluse eesti häälikute ajaloole, uurides Kodavere murret. Eesti Vabariigi aegses Tartu Ülikoolis loodi eest keeleteadusele tugev alus. Murdeuurimine sai kõige toekama aluse, alus pandi aga ka foneetikale, vana kirjakeele uurimisele, teaduslikule eesti keele terminoloogiale, normitud kirjakeele levikule. 12. Andrus Saareste ja murdeuurimine. (1892-1964) TÜ eesti keele professor, murdeuurija, eesti murdearhiivi rajaja, keelegeograafilise uurimismeeotodi algataja. Tal oli tugev huvi lääne-eesti murde vastu. Eriline huvi oli ka prantsuse keele ja selle kirjanduse vastu. Ta oli igasuguse keele kunstiliku uuendamise vastu. Kogus murdesõnavara. Kirjakeel pidi Saareste arust olema kergesti õpitav, väljendusvõimaluste poolest rikas ja paindlik, lihtne, selge ja sobiv kunstnikele, teadlastele, ametnikele ja teistele kodanikele.
0,5 kohaga töötav teadur ning konkreetseid tööülesandeid täitnud magistrandid ja doktorandid. Korpuse edukaks valmimiseks oleks vaja vähemalt kaht põhikohaga teadurit järgnevaks viieks aastaks ning võimalust palgata töövõtulepingutega suuremas mahus tehnilise töö tegijaid. Korpuse valmimine ja uurijatele kasutatavaks tegemine tähendaks kogu eesti murdeuurimise jõudmist uuele tasemele. Murdearhiivide tänapäevastamine. Nii EKI kui ka TÜ murdearhiivi fonoteegid on ebarahuldavas seisus. Lähematel aastatel oleks vaja digiteerida kõik hea ja rahuldava kvaliteediga murdelindistused. Paberkandjatel olev ainestik tuleks samuti viia elektroonilisse vormi, et teha uurijatele paremini kättesaadavaks. Piirkondlike allkeelte kirjeldamine, murdesotsioloogia. Uue suunana eesti dialektoloogias on viimastel aastatel tõusnud esile sotsiolingvistiline uurimine, mis jälgib, kuidas ajaloolised murded on muutunud praegusteks piirkondlikeks kõnekeelteks
õigekeelsust, mitmesugust infot lisas. 12. Andrus Saareste ja murdeuurimine. (1892-1964) Murdesõnavara kogumine sõnaraamatu jaoks. 1914 Tartus murdekogumiskoosolek, EKSil aasta lõpuks 75 murdekogujat. 1920 jätkas Emakeele Selts. Saareste, Mägiste, Ariste, Raun, Toomse. Nägi, kuidas Lönnroti soome-rootsi sõnaraamat lõigati sõnasedeliteks, tegi murdesõnade kogumist alustades sama Wiedemanni sõnaraamatuga. Murdesõnavara kogumine teemade kaupa Murdearhiivi rajaja, murdegeograafilise meetodi (prantsuse keeleteadusest) juurutaja Eestis 1924 eesti keele professor, 1925 ES esimees. Eesti Keele peatoimetaja. Õppis Tartus, Helsingis, Genfis (romaani keeled, soome filoloogia jm.), lõpetas 1922 eestikeelse TÜ Saareste kolm peateost: väitekiri, murdeatlas, mõisteline sõnaraamat. 1944 Rootsi, Uppsalas murde- ja rahvaluulearhiivis, soome-ugri osakonnas. Keelejuhtide võrgustik Rootsi eestlastest
1920. -1930 õigekeelsussõnaraamatu koostamine Kaasaegse keele uurimine vähene, korraldavat laadi. ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" (1936) Johannes Aavik Eesti häälikuloo alusepanijaks Lauri Kettunen (Koddavere murdest doktoriväitekiri); ,,Eesti keele häälikuloo peajooned" (1917, 1929, 1932), eesti-soome sõnaraamat (1917), ,,Eesti ja soome keele erinevused" (1916, 1926) Paul Ariste väitekiri Hiiumaa murde häälikuloost 1939 12. Andrus Saareste ja murdeuurimine. Eesti murdearhiivi rajaja, keelegeograafilise uurimismeetodi algataja ja mõjukaim esindaja eesti keeleteaduses Eesti murdeainestiku kogumist alustas 1915. 1916 Vigala murdest uurimus ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga" (1924): doktoriväitekiri, esimene ulatuslik uurimus eesti murrete sõnavara päritolust. Uurimisobjektiks 160 mõistet ja nende märkimiseks eri murdealadel kasutatavad sõnad 1938 ,,Eesti murdeatlas" esimene suuremahuline vihik, 1941 teine
1918 ,,Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat" · 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 1925-37 ,,Eesti õigekeelsus sõnaraamat" · 4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud 1933 ,,Väike õigekeelsuse sõnaraamat" 12. Andrus Saareste ja murdeuurimine. · Murdesõnavara kogumine sõnaraamatu jaoks · 1914 Tartus murdekogumiskoosolek, EKSil aasta lõpuks 75 murdekogujat. 1920 jätkas Emakeele Selts · Saareste: murdearhiivi rajaja, murdegeograafilise meetodi (prantsuse keeleteadusest) juurutaja Eestis. · Nägi, kuidas Lönnroti soome-rootsi sõnaraamat lõigati sedeliteks, tegi murdesõnade kogumist alustades sama W sõnaraamatuga. Murdesõnavara kogumine teemade kaupa. · Saarest kolm peateost: väitekiri, murdeatlas, mõisteline sõnaraamat. Keelegeograafilised uurimused: · 1924 ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I
annaabi.ee 
