Referaat Muinasusund Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus. Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol. Keerukat
Muinasusund. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline
Ohvrikivid paiknesid asustuse lähedal, vahel koguni talu õues või aias. Sageli asus ohvrikivi pühas hiies või püha allika või puu vahetus läheduses. Kive kasutati ka raviotstarbel lohku kogunenud vihmavett määriti haigele kohale või asetati haige koht kivi vastu. Tuntud võte oli ka vihtlemine kivil. Eriti suure väega inimesed( targad ja nõiad) olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid. Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks-paariliseks oli arvatavasti Maaema Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele
Elukoht ja toitumine Külad olid väikesed, kus majad olid lähestikku. Oli mitu tüüpi maju. Savist majad, puidust majad ja kivist majad. Majal ei olnud korstnaid ja aknaid. Katus oli õlgedest. Talupoja majas oli 1 tuba. CarlPatrick 14 Talupoegade usk · Eestis usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. · Neile toodi ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. · Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. · Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. ·
teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile). III. Teaduslik selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul: tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele, teame päikese loojumise ja tõusu aega jne. 20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ninghalloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev. 9. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis.
tähenduses. Eduard Laugaste: Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule oleks kitsas, aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud. Rahvaluulet mõistetakse üldiselt kui kollektiivset, traditsioonilist, suuliselt levivat vaimset (kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad: * laulud, jutud, lühivormid * tantsud, mängud * usund, kombestik. Rahvaluule kogumine ja sellest tulenev tunnetuslik rahvaluule käsitus ei ühti teooriaga, tunnetuslik käsitus oli teooriast märksa laiem. Terav vastuolu teooria ja praktika vahel teadvustub nõukogude aja lõpul. Tekib vajadus uue definitsiooni järele. 90ndatel see teostataksegi, kuna folkloristide huviorbiiti kerkib ka tänapäeva folkloor. Samuti seisnes probleem selles, et nõuk ajal oli folkloristika allutatud kirjandusteadusele, see oli paljude
1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused). Eesti folkloristikas lähtutakse folkloori mõiste piiritlemisel kolmest asjaolust: 1. aineloend 2. tunnuste loend 3. pärimuskultuuri toimimise kirjeldamine Rahvaluule · tugineb traditsioonile · varieerub ulatuslikult iga esitlus on ainulaadne · võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme · on tavaliselt anonüümne · kujundab maailmavaadet ÜLDDEFINITSIOON: Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine. Ajalooline käsitlus: Eesti rahvaluule terminoloogia kujunes 19. sajandil tõlkena saksa
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
