Sel aastal peeti Tallinnas esimesed Nõukogude Liidu meistrivõistlused ringrajasõidus ja vahetult pärast seda selgitati meistrid ka motokrossis.Pirita-Kose ringteel tuli läbida sõitjatel kaks korda jõgi.Kokku oli võistlejaid 104,neist kümme õrnema soo esindajat.Sama aasta lõpus sõideti Pirital veel krossi, aga jõgede ületamised jäeti ära. 1948. aastal muudeti mootorrattaspordialast tegevust.Kui seni tegeles Vabariiklik Auto-Motoklubi,siis nüüd moodustati vastavad sektsioonid ja klubid ka spordiühingute juurde.Esimese motoklubi asutasid kalevlased ,seejärel spartaklased ja tööjõureservlased.Nõukogude Liidus hakati võistlema ainult kodumaistel masinatel.Peale kahte muudatust liitusid mootorispordiga palju noori. 1949. aastal sõideti Eestis esmakordselt talikrossi Mustamäel.Sõideti kuues masinaklassis ja erinevalt suvekrossist jõudis enamik võistlejatest finisikanga alt läbi.
Võistlusel osales kümme õrnema soo esindajat. Masinaklasse oli kokku kümme, eraldi oli ka kolm naisvõistlejate klassi. Eestlastest krooniti kodurajal tsempioniteks 500cc Johannes Tomson ja korvisõidus Feliks Sildver koos Hasso Nigulasega. See võistlus jättis Eesti motospordi ajalukku sügava jälje. Aastal 1948 muudeti mootorrattaspordialast tegevust. Moodustati vastavad seksoonid ja klubid spordiühingute juurde kes hakkasid motospordiga tegelema, ennem tegi seda Vabariiklik Auto-Motoklubi. Esimese motoklubi asustasid kalevlased peale seda aga spartaklased ja tööjõureservlased. Samuti hakati ka Nõukogude Liidus võistlema ainult kodumaiste masinatega. Need kaks muudatust panid noori rohkem motospordi vastu huvi tundma. Aastal 1949 tehti Eestis algust talikrossi võistlustega, mis täpsemalt toimusid Mustamäel. Võistlejad sõitsid kuues masinaklassis. Peale seda alustati juba 1951.aastal Tallinnas ka esimeste meistrivõistlustega talikrossis. Läbida oli vaja
perfektse raja ,et seal otsustati pidada 1968 üleliidulised meistrivõistlused. Nagu ka Võrus said korraldajad tippkrossi korraldamisega suurepäraselt hakkama. Seda võistlust Valga 6 lähedal tuli vaatama ligi 20 000 krossisõpra. Kodupublikule tegi rõõmu 3,1 kilomeetrisel rajal ,mis oli ka hästi jälgitav külgvankripaaride hea esinemine. Päevakangelased olid Nuia Motoklubi mehed E.Untera ja V.Viira ,kes 350-kuubikuliste masinate klassis saavutasid mitmekordse Nõukogude liidu meisterpaari A. Rautenfeldi ja A. Portnjagni järel hõbemedalid. Tore oli ka Türi motomeeste R.Saadlo ja V.Kitsingu saavutus kes 750 cm 3 masinatel hõimasid kolmanda koha ja said pronksmedali. Sooloklassides paraku me medaleid seekord ei saanud. Aeg oli sealmaal, et ellu viia üritus, millest Kalev ALMAVÜ ja motoföderatsioon olid mõnda aega plaane pidanud
ning tema meeskonnakaaslane on Clement Desalle. Leokid korraldavad iga aasta Sõmerpalus motokrossi. Peaauhinnaks on Väino leoki nimeline rändkarikas. Võistlustulle astuvad paljud omaala parimad. See aasta peeti Sõmerpalu motokrossi neljandat korda. Hea ülevaate Leokite tegemistest alates sellest, kui Väino ja tema abikaasa koos motosportlastena võistlesid kuni tänapäevani välja, annab hiljuti ilmunud raamat ,,Sõmerpalu Motoklubi 19682008". Läbi Aivar Leoki mälestuste ja fotode peamiselt Leokite motodünastia ning Sõmerpalu Motoklubi säravamaid hetki tutvustavas raamatus on koha leidnud peaaegu kõik perekond Leokite ja Eesti motokrossi viimase neljakümne aasta olulisemad sündmused. Raamatust leiab vahvaid pilte varasemast ja hilisemast ajaloost, läbivaks teemaks ikka Eesti motokross ja perekond Leokid.
1960. aastaks oli Eesti mootorisport hoogsasti arenenud ja areng jätkus ka edaspidi. Selleks ajaks oli motoklubide võrguga ühinenud kõik linnad ja rajoonid. Samal ajal loodi rajoonidesse „ALMAVÜ“ tehnikaspordiklubisid, mille põhiline ala oli mootorisport. Krossi aga arendas jõudsasti edasi sel ajal juhtivaks spordiühinguks kujunev „Jõud“, seda sellepärast et nelja aastaga olid maanoored asutanud 16 motoklubi, kus tegutses üle 600 inimese. Majandite jõukuse kasv võimaldas uutele ettevõtmistele muretseda varustust. Selleks ajaks koosnes „Jõu“ motoklubide tehnika 4 park 250 mootorrattast, millest 57 olid spetsiaalsed krossirattad. Lisaks võib mainida, et eesti võidusõitjate kasutuses tol ajal oli üldse 450 mootorratast (Kaldmaa „Krossirajal“, lk 26). 1964. aastaks oli Eestimaa kaetud „Jõu“ ja ALMAVÜ motoklubidega ning
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine Puhke- ja hariduslikud võimalused Aktiivse puhkuse veetjatel on võimalik Vooremaa maastikukaitsealal ja lähiümbruses: • osaleda jalgsi-, jalgratta- või paadimatkadel; • osaleda külastuskeskustes ja -platsidel toimuvatel üritustel; • purjetada; • mängida tennist; • kalastada; • ratsutada; • motoklubi liikmetel tegeleda motospordiga; • ujuda; • suusatada. Kultuuripärandist huvitatutel on võimalik: • külastada Kalevipoja lugudega seotud paiku ja objekte; • tutvuda piirkonna mõisate ja kirikutega; • külastada muistseid asulakohti; • tutvuda arvukate erinevatest ajastutest pärinevate vaatamisväärsuste ja mälestusmärkidega; • külastada muuseume;
annaabi.ee 
