murrutatud rand, mis on reeglina pankadest madalamad ja laugemad ning enamasti kaetud rusukaldega. Tareste astangrand Lauskrand · Lauskrand on madal. · Lauskrannale on iseloomulikud väikesed suhteliste kõrguste vahed, settematerjal on tavaliselt rannal ühtlaselt laiali jaotunud. · Lauskrannal esineb nii kuhje- kui ka kulutusvorme. Paerannad · Rannal paljanduvad lubjakivid on tugevasti karstunud Vilsandi saar (karrid) Moreenrannad · Kivide ja suurte rändrahnude rohkus, mida lained on tuhandete aastate jooksul töödelnud Moreenrand Liiva- ja kliburannad · Kujunevad lainetusele avatud rannalõikudel, kus tormilainetus paiskab rannale paeklibu ja kruusa või liiva. Liivarand Kliburand Möllirannad · Lainetuse eest varjatud madalates lahesoppides osaliselt mudaga kaetud savisetted · Sageli levivad seal ulatuslikud rannaroostikud Roostik Maasäär ja laguun
ulatuslikult (Piirsoo 2007). Kasutatud kirjandus 1. Arold, I. 2005. Eesti Maastikud. TÜ Kirjastus. Tallinn 2. Kaur, E. Kuusik, M. Sepp, K. 2008. Eesti Maastikud. Tänapäev. Tallinn 3. Eesti Meteroloogia ja Hüdroloogia Instituut. 2009. Kliima Kättesaadav: http://www.emhi.ee/ (Viimati külastatud: 28.03.2012) 4. Estonica, 2009. Loodus: Lääne-Eesti tasandikud Kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Loodus/L%C3%A4%C3%A4ne- Eesti_tasandikud/Moreenrannad,_rannikuluitestikud_ja_viirsavitasandikud/ (Viimati külastatud: 01.04.2012) 5. Läänemaa maastikud Kättesaadav: http://www.hkhk.edu.ee/loodusrajad/lnemaa_maastikud.html (Viimati külastatud: 25.03.2012) 6. Padu, T. 2006. Läänemaa väärtuslikud maastikud. Lääne Maavalitsus. Haapsalu 7. Piirsoo, K. 2007. Läänemaa loodusressursid. SA Läänemaa Arenduskeskus Kättesaadav: http://www.e-kultuur.ee/feedback?recordId=urn:repox.nlib.ee:DIGAR:15fabbb9-64ac-
1.3 Rannajoon ja rannikualad 8000 aastat tagasi, kui Eestis juba inimesed elasid, oli Lääne-Eesti veel vee all. 4000 aastaga kerkis merest Saaremaa, Hiiumaa ning Muhu, kuid Virtsu ja Haapsalu olid endiselt u 8m sügavuse 4 vee all. Alles meie ajaarvamise algul, u 2000 a tagasi omandas Eesti rannikuala tänapäevasele sarnased kontuurid. Siinsed rannad on madalad, valdavalt kivised moreenrannad, kuid leidub ka klibu-, kruusa- ja liivarandu. Rannajärsakuid või astanguid näeme veel Noarootsi lääneküljel Ramsi neemel, Haapsalu lähedal Pullapääl ning Suure-Väina ääres Uisu rannas (Uisu pank). Rannikut iseloomustab nii lahtede kui ka saarte rohkus. Suuremad lahed on Haapsalu ja Matsalu, mis ligi 10 km pikkuselt tungivad maismaasse. Väiksemad lahed sirutuvad loodest kagusse, näidates kunagist mandrijää liikumise suunda.
Lahemaa rahvuspargi looduslikud väärtused tulenevad tema asukohast rannikul, hõlmates nii mere- kui ka maismaa ökosüsteeme, paiknemisest mitmes eriilmelises maastikurajoonis ning pikaajalisest inimasustusest. Lahemaa sümbolmaastikuks on valdavalt loode-kagu suunas orienteeritud poolsaarte ja lahtedega liigestatud rannikumaastikud. Rannikut ilmestavad hulgalised väikesaared, millest tähelepanuväärseim on samuti loode-kagu suunas väljavenitatud Mohni saar. Randadest valitsevad moreenrannad, lahepärades liivarannad ja vähesel määral ka möllirannad. Reljeefivormidest on Lahemaal märkimisväärseim Põhja-Eesti klint, millest rahvusparki jääb üle 70 km pikkune lõik Tsitre klindisaarest kuni Vihula klindilaheni. Klindilõigule on iseloomulik osaliselt või täielikult mattunud, tugevasti liigestatud ja merest eemaldunud laugevõitu klindiastang. Ordoviitsiumi ja Kambriumi I astangut eristab 2-3 km laiune, sügavalt liiva alla mattunud Kambriumi terrass.
on 8,3 m, suurim 13 m. · Veehulk 25,1 m3 · Eestile kuulub 44% kogu järve akvatooriumist, Venemaale 56%. · Peipsi valgala 44 260 m2 (ilma järve enda pindalata): 1/3 on Eestis, 2/3 Venemaa territooriumil. Peipsi valgala on valdavalt kergelt lainjas jääpaisjäve- või moreentasandik. · U 30 m kõrgusel - võib kõikuda. · Madalaveeline · Rannavöönd on vaheldusrikas, moreenrannad. Iseloomulik devoni liivakividesse murrutatud pankrand. · Põhjasetted on õhukesed ja kohati puuduvad. Kõige paksemad Lämmijärves. · Peipsi veebilansis on määravaks sissevool ja väljavool, mis mõlemad moodustavad üle 80% bilansi tulemi- ja minemipoolest · Suurimad lisajõed: Velikaja, Emajõgi, Võhandu ja Zeltsa. · Äravool Narva jõe kaudu (u 10 miljardit m3 aastas) · Temperatuur ja jäätumine enamasti tekib jää kogu järvele
arvukad lahesopid jne. Rannikuid mõjutavad ka rannaalade pikaajaline kerkimine või vajumine, lainetuse iseloom, tõusude ja mõõnade toime, hoovused, merejää jne. Läänemerele on väga iseloomulikud laugrannikud. Rannad on enamasti liivased, kivised või kõrkjaisse kasvanud. Pärnu lahe ümbruses võib näiteks näha laialdasi liivarandu, Lääne-Eestile on aga omased roostikega kaetud mudased kaldapiirkonnad. Põhja- ja Lääne-Eestis on levinud kivised moreenrannad koos juhuslike rändrahnudega. Sageli näeme randades, näiteks Kassaris ka rannavalle. Need on lainete ja tormituultega rannale kuhjatud kaarekujulised liiva-, kruusa- või klibuvallid. Nende rannapoolne nõlv on laugem, merepoolne järsem, pikkus võib ulatuda mõnesaja meetrini. Liivarannad on tekkinud enamasti lahesoppidesse (nt Pärnu lahte), kuhu merelainetus on tasasele aluspõhjale kokku kuhjanud palju liiva ja mitmesuguseid setteid. --- 69 Huvitav
Maapinna jätkuvat tõusmist näitab hästi ka paljude uute saarte ja laidude tekkimine. Nagu juba öeldud sai, siis Eestis võib kohata mitmeid erinevaid rannatüüpe. Näiteks Pärnu lahe ümbruses võib laialdaselt näha liivarandu. Liivarannad ja luited on levinud kohati ka Soome lahe ääres ning Saaremaal ja Hiiumaal. Lääne-Eestile on aga omased roostikega kaetud mudased kaldapiirkonnad. Põhja- ja Lääne-Eestis on levinud samuti kivised moreenrannad koos juhuslike rändrahnudega. Olulise osa Eesti rannikust ilmestavad muidugi pangad, millest tuntuimaks on mööda Põhja-Eestit looklev Balti klint, mis Eesti aladel kulgeb Osmussaarest Narvani. Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma.
annaabi.ee 
