nälja, agressiivsuse, seksi ja teiste primitiivsete tungidega. Toimib vastavalt naudinguprintssiibile, mille ülesandeks on pingete kohene alandamine ja naudingu suurendamine. EGO-psüühika käitumist juhtiv komponents. Toimub vastavalt reaalsusprintssiibile, mille ülesandeks on teha kompromisse ja lükata meelehead edasi ajala, mil vajaduste rahuldamisel ei ole negatiivseid tagajärgi. SUPEREGO-kujutab endast moraalset teadvust sisaldades norme, käske ja keelde. Järgib moraaliprintsiipi, mille eesmärgiks on eristada head halvast, õiget vastust. a) Süümeego-takistab tegemast ebamoraalseid tegusid b) Ideaalego-põhjendab meie moraalseid tegusid. Psühhoanalüütiline isiksuse arenemise teooria. -isiksuse areng läbi staadiumide varasest lapsepõlvest alates. Keskseksiduks on seisukoht, et igal aregustaadiumil tähtsustatakse üht bioloogilist funktsiooni(söömine, joomine jne). Funktsiooni, mida arvatakse olevat peamiseks naudinguallikaks antud perioodis.
loomulikku protsessi. Skeptistsim- filosofeerimine moraali üle tuleks lõpetada ning lähtuda tavades, elada ilmutuste, sisetunde v muu järgi. See teooria pigem kritiseerib moraali, kui hoidub sellest. Mõtlemisest hoidumine. Subjektivism- moraal on igaüksiku tunde küsimus, pole võimalik põhjendada inim- kogukonna piires kehtivaid norme. Eeldatakse, et inimeste soovid on erinevad. Moraal on privaatne. Relativism- pole olemas universaalset moraaliprintsiipi, kuid kõik printsiibid on õigustatud kultuurilise heakskiiduga- tunnistab moraali ühiskondliku heakskiitu. Absolutism- tugineb sellel, et inimloomus on ühesugune ning moraaliseadus või tunne tuleneb rangelt sellest. Moraaliseaduse kujundiks peetakse mõistust. Objektivism- selle järgi on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, kuid erinevates olukordades võivad printsiibid teineteist üles kaaluda, st. ei ole jäika printsiipide hierarhiat. 4. Isekus-altruism-omahuvi
elamisväärseks? Ütleb, et sellele pole vastust. ,,Elamine on nagu maalimine, kus on oluline, et iga pintslitõmme sobituks eelmisega ja reegleid ei ole." Eetika on subjektiivne. Objektiivses mõttes on õige valem olemas, kuid indiviidile võib varieeruda. Meie poolt valitud roll määrab ära meie valikute õigsuse. Pole mingit väärtust ega moraaliprintsiipi, mis teeb elu heaks. On võimatu teise inimese kõlbluse üle objektiivselt otsustada. ,,Ole aus, ole iseendale truu ja tegutse vabaduse nimel!" tema käsulause. Kõige hullem on kui inimene langeb halba usku (selgusepuudus, tahtlik eksitus, enesepettlikus jne).
Euthyphroni dilemma: Kas Jumal käsib hea, sest see on hea,või on hea sellepärast hea, et Jumal käsib seda. 11. Usk soosib moraalset elu, kuna mitmed usulised teesid toetavad moraaliprintsiipe. Näiteks tulevaste põlvede eest hoolitsemine. 12. Moraaliprintsiipide tunnused: preskriptiivsus,universaliseeritavus,üleskaaluvus,avalikkus,teostatavus. Universaliseeritavus tähendab seda, kas ettekirjutust saab laiendada kõigile inimestele.Ja moraaliprintsiipi peaks saama laiendada. 13. Väärtus on mingi hüve, vahel hea sünonüüm. Väärtusi on olemas kolme liiki: puhtseesmised hüved(lihtsad rõõmud);puhtinstrumentaalsed hüved(raha,meditsiin);kombineeritud hüved(teadmised, tervis). 14. Seesmise väärtuse all võidakse rääkida nii lõppväärtusest (vastand: instrumentaalne väärtus) kui ka objektiivsest väärtusest (vastand: subjektiivne). 15
ikkagi peame seda ellu viima? Naturalismi probleemid II · Naturalist õigustab konkreetseid moraaliprintsiipe viidates tagasi `hea' definitsioonile. · Nt: Aita leevendada nälga! Sest näljatunne on ebameeldiv, aga `hea' tähendab meeldivat. Tuleb ellu viia head. · Ent kuidas põhjendada, et `hea' tähendab just meeldivat? Definitsiooni põhjendamiseks tuleb juba eelnevalt omaks võtta moraalne printsiip, et meeldiva elluviimine on hea, moraaliprintsiipi tuleb aga õigustada... Naturalistlik loogikaviga · Hume : faktide ja väärtuste vahel on lõhe. · Naturalistlik loogikaviga : faktiväitelt väärtusväitele liikumine. Sellest mis on, ei tulene, mis peaks olema. G.E.Moore'i lahtise küsimuse argument · Mistahes naturaalse omadusega `hea' siduda, (nt hea on see, mida soovitakse), siis ikkagi on mõttekas küsida: ,,Kas see (nt soovitav) on hea?"
See muudaks igasuguse omanduse ( ka selle, mis mul endal on) võimatuks. Kui mõnes raskes olukorras osutub raskeks tõtt öelda, siis 15 peaksin ma endalt vaid küsima: Kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed valetavad? Kas valetamist saaks muuta üleüldiseks põhimõtteks? Ühe vääritimõistmise eest tuleks siiski hoiduda. Kant ei soovi mingit moraaliprintsiipi "leiutada" või "püstitada". Mitte Kant ei ole see, kes kategoorilise imperatiivi nõude inimestele suunab. Kant uurib meie praktilise mõistuse tegevust ja leiab sealjuures, et selle üldine printsiip on kategooriline imperatiiv. Nii nagu Kant, võivad kõik inimesed igal ajal sama tulemuseni jõuda, kui nad oma südametunnistuse häält kuulavad, mis neis kõneleb, ja kui nad selle puhast põhimõtet ellu viivad. Vabadus
sajandil valitsenud sensualistlikust empirismist, taandumata siiski põhjendamatusse ratsionalismi. "Teine" ehk praktilise mõistuse kriitika (1788) tegeleb moraaliküsimustega: 2) Mida ma pean tegema? "kaks asja täidavad meelt seda värskema ja suurema imeltuse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt me nende peale mõtleme: tähistaevas meie kohal ja moraaliseadus meie sees" Kanti eetika püüab kompromissitult leida ühtainsat ülimat moraaliprintsiipi, millel oleks ka mõistuslik autoriteet, mis pigem juhiks kirgesid kui järgiks neid ning oleks siduv kõikidele mõistusolenditele. Iga inimtegu lähtub mõnest subjektiivsest printsiibist ehk maksiimist ning inimese moraalse väärtuse määrab täielikult see, kas tema tegevuse maksiimiks on austus moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest lähtuv reegel] K-l subj
"Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi olla igal ajal maksev üldise seadusandlusena." Kiusatus varastada - kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed varastaksid? Kas öelda mingis olukorras tõtt? - Kas ma tahan, et kõik valetaksid? Põhimõte: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. Elas ajastul, mil arvati, et "valgus tulevat idast". Seotud Hiina vaimustusega, konfutsianismiga. Kant ei soovi mingit moraaliprintsiipi leiutada ega püstitada. Ta uurib meie praktilise mõistuse tegevust ning leiab, et selle üldine printsiip on kategooriline imperatiiv. Ei taha seda massidesse viia. Mis tähendab vabadus selle juures? Kas meil on vabadust kategoorilisi imperatiive järgida. Sel on mõte siis, kui meil on võimalus/vabadus seda järgida. "Du kannst denn du sollst!" (suudad, siis pead). Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabaduse kui tõsiasjaga arvestama. Teoreetiline mõistus ei
annaabi.ee 
