Võib-olla oli ta Mitanni printsess Taduhepa, kuningas Tusratta tütar, kes sai Egiptuse nime. Enne Ehnatoni 9. valitsemisaastat oli ta ilmselgelt soosingus, kuid kadus umbes 11. valitsemisaastal võimalik, et siis sündis Tutanhamon ja Kiia suri sünnitusel; Amarna kuningliku hauakambri kannatada saanud leinastseenid võivad seda seisukohta kinnitada. Varasematel reljeefidel on kujutatud Kiiat koos väikese tütrega võimalik, et Tutanhamonil oli vanem õde. Paljudel Kiia monumentidel, mis pärinevad Ehnatoni 11. valitsemisaastale järgnenud ajast, on tema nimi asendatud Ehnatoni vanima tütre Meritatoni nimega, kes sai pärast Nofretete surma peanaise asendisse. Tutanhamon Enne Tutanhamoni peaaegu puutumata hauakambri avastamist Kuningate orus novembris 1922 oli see vaarao vähetuntud tegelane 18. dünastia lõpust. Hoolimata kogu hiilgusest, mida ta oma hauakambri sisuga on ihanud saavutada, on ta seda teatud määral praeguseni.
Mantegna oli huvitatud ka välistest asjaoludest. Ta teadis, et Jaakobus oli elanud Rooma keisrite ajal, ja püüdis rekonstrueerida stseeni just nii, kuidas see tegelikult võis aset leida. Ta oli sel eesmärgil spetsiaalselt uurinud klassikalisi monumente. Linnavärav, millest Jaakobus on just läbi toodud on Rooma võidukaar ja kõik eskortivad sõdurid kannavad Rooma leegionääride rõivaid ja relvi, nii nagu me neid näeme autentsetel klassikalistel monumentidel. Ning mitte ainult kostüümide ja ornamentide detailid maalil ei meenuta vanu skulptuure. Kogu stseenist õhkub rooma kunsti vaimu ja selle karmis lihtsuses ja ranges suursugususes. Nagu Masaccio, kasutab Mantegna uut perspektiivivõtet, kuid ta ei kasuta seda nii, nagu seda tegi Uccello kes tahtis demonstreerida uusi efekte, mida see võis pakkuda. Mantegna kasutab perspektiivi rohkem selleks, et luua omamoodi näitelava, millel ta kujud seisavad nagu tõelised, käegakatustavad elusolendid
propaganda jmt · Vaimulik kirjandus (usuline kirjandus) ja liturgiline kirjandus (liturgilised tekstid) on kasutamiseks religioosses praktikas, misjonitöös, liturgias (jumalateenistustel) jm. Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad näiteks pühakute elulood, "vagajutud", "äratuskirjandus", palvetekstid, ülistused, laulud, pühakirjad jm. · Epitaafid on raidkirjad hauakividel või ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm. säilitamaks inimese mälestust või sündmuse tähtsust. Mõnikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka graffiti, "peldikuseina kirjandus" jmt. · Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste säilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud üleskirjutised noodikirjas. Ajaliselt ja ruumiliselt Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme
massiivne kiviseina jupp. Püstitati suurte võitude jms auks. Liigendavad (pool-)sambad. Friisitaoline ülaosa, tihti eraldatud horisontaalse karniisiga; see korrus oli atika. Seintel seletused. Varasemaid villasid ei kasutatu enam linnades, pigem mitmekordsed üürimajad (tellistest ja betoonist). Hästi planeeritud linnad: 2 suurt ristuvat teed, mille ristumiskohtadele kujunesid foorumid. Fassaadid sammastega. Hooned sümmeetriliselt. Reeglipärasus, kuid monumentide poolt häiritud. Monumentidel hobuste jalgade asend (http://www.snopes.com/military/statue.asp): 1. Kõik jalad maas-loomulik surm, läbis lahingud vigastamata 2. Üks jald õhus-lahingus haavatud (ja võimalik, et suri haavadesse) 3. Kaks jalga õhus-suri lahingus 1. Akveduktid 2. Colosseum jt amfiteatrid 3. Kaared, võlvid ja kuplid 4. Termid 5. Triumfikaared Ehitusmälestised Roomas, monumentaalskulptuur Ehituslikud sidemed sidusid riiki. Suurem osa ehitistest on hävinud
Rooma juhid lasid ehitada endale foorumi. Nt: Trianaariuse, mille keskel on Traianuse sammas, ümber samba lindireljeef. Tähtsaim ehitis basiilika ehk raamatukogu. Basiilika ruutküliku kujuline, mis oli jagatud kolmeks lööviks. Rooma reljeef on ajalooline ja dokumentaalne. Rahualtar, mis on osaliselt säilinud, kus on kujutatud Rooma asutamist ja Augustuse pere rongkäigul. Reljeefide autor on eeskuju võtnud Partelioni reljeefidest, tegu kõrgreljeefiga. Roomas oli komme austada inimesi monumentidel või raidtekstiga. Monumendid muutusid oluliseks Keisririigi ajal, Ratsamonument ja püstised. Monument on staatiline, kuid uhke, proportsioonid paigas. Kõigil keisritel oli vähemalt pks triumfikaar. Constatiniuse kaare puhul 4.saj on näha kunsti langust. templeid ei ole palju säilinud, sest ehitati ümber kristlikeks kirikuteks. Fona Irilise templi puhul on näha kreeka ja etruskide mõju. Sambad on pigem kaunistuseks. Säilinud Lõuna-Prantsusmaal, mitte Itaalias.
päritolu, ja hilisemad autorid seletasid seda nii, et ta kuulus suursugusse perekonda, mis pärines Kadmosest ja Agenorist. Oli ka pärimus, et Thales oli foiniiklane, kes oli saanud Mileetose kodanikuks. Herodotos oletab foiniikia päritolu tõenäoliselt seetõttu, et Thales olevat kasutusele võtnud Foiniikiast pärit uuendusi meresõidus. Isa nimi ei ole semiitlik, vaid viitab pigem kaaria päritolule. Kaarlased olid joonlaste poolt peaaegu täielikult assimileeritud. Monumentidel leiame kreeka ja kaaria nimesid vaheldumas samas perekonnas, kuna aga nimi Thales on muidu tuntud kreeta nimena. Nähtavasti oli Thales puhtalt mileetose päritolu, kuigi tõenäoliselt kaaria verega segatud. Mileetos oli õitsev kaubalinn kus suure osa populatsioonist moodustasid orjad ning pidevalt toimus kibe võitlus rikaste ja vaeste vahel. Sarnane olukord valitses Thalese ajal enamikes Väike-Aasia linnades. Mileetoses toimusid 6. ja 7. sajandil suured majanduslikud ja poliitilised
Antiikallikad nimetavad Seleukiide peamiselt Süüria kuningateks. Võimu korraldamisel tugineti Pärsia riigilt päritud maksu- ja satraapiate süsteemile. Seleukiidid ei näidanud ennast küll Pärsia kuningate võimujärglastena, rõhutades selle asemel oma seost Aleksander Suurega ja lugedes oma esiisaks Apollonit. Sellegipoolest esines Antiochos I (281 261) Babülonis traditsioonilise Babüloonia kuningana, soosis kohalikke kultuseid ja tema monumentidel kombineerusid jooned nii Kreeka-Makedoonia kui ka Pärsia võimusümboolikast. Suur osa riigi etniliselt kirevast elanikkonnast rääkis aramea keelt, mis oli kreeka keele kõrval ka riigi levinuim kirjakeel. Vana akadi keelgi polnud Mesopotaamias kirjakeelena käibelt kadunud. 3. sajandi keskpaiku oli Seleukiididel raskusi riigi kooshoidmisega. Antiochos II (261 246) surmale järgnenud troonivõitlus andis Egiptuse Ptolemaios III-le ajendi vallandada