probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22
eesti keele kõnesüntesaatori (tekstkõne) tarbeks. Siinkohal võib nimetada Meelis Mihkla, Einar Meistri ja Arvo Eegi ülevaateartiklit eesti keele prosoodia modelleerimisest (2000) ning Krista Kerge, Meelis Mihkla ja Hille Pajupuu tööd kas küsimuste intonatsioonist (2003). Segmentaalfoneetika · Segmentaalfoneetika osas on eesti keele häälikusüsteemi elemente empiirilise uurimistöö alusel kirjeldanud Georg Liiv ("Eesti keele pearõhulised monoftongid", 1962) ja Arvo Eek ("Eesti sonoorsete konsonantide artikulatsioon", 1971) oma kandidaadiväitekirjades. · Eesti keele vokaalide viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1994a, b; 1998a) ning sõnaalguliste sulghäälikute viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1995 ja 1996). Häälikuühenditest on diftonge uurinud Hille Pajupuu (Piir 1985), konsonantühendeid Mart Rannut (1986). Eesti keele foneetika uurimine Foneetika-alase uurimistööga tegeldakse Eestis praegu:
3 võimalikku varianti: 1) lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske); 2) lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad vfoneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso); 3) Pikad monftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). Konsonandid häälikud, mis ei vasta vokaalide definitsiooni tingimustele; õhuvoolule tekib keele (suu) keskele takistus sulg või ahtus. Konsonantide hääldamise seisukohalt on olulised kolm tegurit:
7. saj. e. Kr. nn. Praeneste rõivanõel (fibula Praenestina, Praeneste = Palestrina): Manios med fhefhaked Nvmasioi (Manius tegi mu Numeriuse jaoks). 6. saj. vaas: Duenos med feced (Duenus tegi mu) hea inimene tegi mu hea inimese jaoks perfekti areng (fhefhaked, feced, kl. lad. k. fecit) 3. - 1. saj. e. Kr. arhailine ajajärk (Ennius, Plautus, Terentius (kirjanikud), Cato Vanem- riigimees) foneetilised muutused- /s/ > /r/ (honos - honoris, esse); diftongid > monoftongid: /ei/ > /i/, /ou/ > /u/, /oi/ > /o/ Kl. lad. k. diftongid: /au/, /ae/, /oe/ 2) Klassikalise ladina keele periood normeeritud lad keele stabiliseerumine, ühtlustumine, keeleinstitutsioonide tekkimine (grammatikad, keeleõpetus). Romaani keeled tekkisid lad keele kõnekeele baasil. Cicero, Titus Livius, Ovidius, Vergilius, Horatius, Lucretius. 3) Klassikalise ladina keele järgne periood 1. - 2. saj. post-klassikaline periood (Quintilianus, Tacitus, Suetonius, Martialis)
7. saj. e. Kr. nn. Praeneste rõivanõel (fibula Praenestina, Praeneste = Palestrina): Manios med fhefhaked Nvmasioi (Manius tegi mu Numeriuse jaoks). 6. saj. vaas: Duenos med feced (Duenus tegi mu) hea inimene tegi mu hea inimese jaoks perfekti areng (fhefhaked, feced, kl. lad. k. fecit) 3. - 1. saj. e. Kr. arhailine ajajärk (Ennius, Plautus, Terentius (kirjanikud), Cato Vanem-riigimees) foneetilised muutused- /s/ > /r/ (honos - honoris, esse); diftongid > monoftongid: /ei/ > /i/, /ou/ > /u/, /oi/ > /o/ Kl. lad. k. diftongid: /au/, /ae/, /oe/ 2) Klassikalise ladina keele periood normeeritud lad keele stabiliseerumine, ühtlustumine, keeleinstitutsioonide tekkimine (grammatikad, keeleõpetus). Romaani keeled tekkisid lad keele kõnekeele baasil. Cicero, Titus Livius, Ovidius, Vergilius, Horatius, Lucretius. 3) Klassikalise ladina keele järgne periood 1. - 2. saj. post-klassikaline periood (Quintilianus, Tacitus, Suetonius, Martialis) 3. - 5. saj
probleemid? Kuidas on võimalik kirjeldada, kuidas kaks täishäälikut foneetiliselt kirjut. Eesti keele 9 vokaali esineb pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina, nt e ee , o oo jne. Järgsilpides omasõnades esineb 5 (lühikest) vokaali: a , e , i , u, o. Kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? Millised on võimalikud variandid? Nt /sama/ /saama/ /saa:ma/ Pikad ja ülipikad monoftongid on kahe foneemi järjendid. Foneetiline põhjendus: Eri vältes sõnade vokaalid erinevad küll oluliselt kestuse poolest, kuid mitte kvaliteedi poolest (vrd inglise ship `laev' sheep `lammas') Lühikeste, pikkade ja ülipikkade vokaalide laad (kvaliteet) erineb väga vähe 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele?Konsonant (ld con `kaasa', sonare `helisema') e kaashäälik häälik, mille hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse
annaabi.ee 
