Näidates oma pühendumist kirikule, ajasid kirikuõpetajad pealae paljaks. Keskaeg 9 sajand kanti pikki habemeid. Algselt olid levinud kausi või potijärgi kärbitud juuksed. Alates 13.saj muutusid juuksed aga pikemaks ja neid hakati lokitangidega kähardama. Juuksed kammiti enamasti tukana laubale või kahele poole lahku. 14.sajand olid moes pikad juuksed ning habe. Vuntse ja habet hakati kähardama/koolutama. Renessansiajastu 15sajandil kandsid vanemad mehed habet, nooremad ja moekamad ajasid aga näo paljaks. Sajand hiljem oli jälle habe suurmood. Mehed hoolitsesid habemekese eest, piirasid, vahatasid, kähardasid. Samuti olid kasutusel ka valehabemed. Tollal oli moes enamasti lühikesed juuksed.Kõige enam aga meeldis lühike potilõikus Barokoajastu Meestel olid väga moes pikad juuksed. Barokiajastu tunnusmärgiks oli armulokike ehk paelaga seotud juuksesalk, mis tähistas andumust oma südamedaamile. 1660 a hakati kandma parukaid
Tänu oma oskusele ühendada ühendamatuid varjundeid ja saada suurepäraseid tulemusi, sai see prantsuse moelooja endale hüüdnimeks ,,võlupintsliga meister". Christian Lacroix sündis 1951. aasta 16. mail väikeses provintsilinnakeses nimega Arles Prantsusmaa lõunaosas. Tema inseneridest vanemad armastasid oma poega väga ning isa ja vanaema õpetasid teda juba lapsepõlvest peale moodi armastama nimelt olid nad oma linna ühed kõige moekamad elanikud. Aastatel 1970 1972 õppis Lacroix kunsti Paul Valery ülikoolis Montpellier`is ning pärast kolimist Pariisi jätkas ta oma haridusteed Sorbonne`i ülikoolis. Tol ajal sai tema tõeliseks kireks filmikunst ning tänapäevani suudab ta raskusteta meelde tuletada kõiki tolle aja populaarsemaid filme ning neis filmides kasutatud kostüüme. 1972. aastal võeti ta vastu Sorbonne`i Ülikooli Kunstiajaloo teaduskonda. Peale ülikoolihariduse
rahvusvärvid. Hiljem, punase früüga müts, mahakeeratava krega lühike kuub, kaelas lõdva sõlmega jämedast riidest rätik, lahti jäetud särgikrae alt pidi paistma paljast ihu, torupüksid, traksid, puukingad. (naised) rahvusvärvides kokardi müts või kolmevärviline lint rinnal, punane müts, puukingad, kalurinaised kantsid pikke pükse e. Pantaloonid ja kõrgem klass plebeiliste kihtidega lihtsa lõikega kleit. Soengud: kadusid parukad. (mehed) lühikesed ettekammitud juuksed, moekamad kandsid põskhabe. (naised) hakkasid juukseid siledaks kammima. Mõõtühikud: võeti kasutusele meetri süsteem,raskus ühikuks oli kg., kümnendsüsteem (10 h, 100 min, 100s.), kristlik kalender asendati revolutsioonikalendriga (12 kuud). Mõjud kultuurile : Kultuuris toimus oluline häving. Nõuti rojalistlike ja kristlike sümbolite hävitamist(kannatada sai ka nt. Norte-Dame'i katetraal). 1793a. Toimus eriti barbaarne lõhkumine, hävitati ka sakrofaage.
Soengud olid mitmekülgsed. Itaallased keerasid oma juukseid sõlmedesse, punusid patsidesse, millesse seoti paelu ja kaunistati pärlitega. Kasutusel olid ka võltsparukad ja valejuuksed. Et saavutada kõrget otsmikku, kitkuti otsa esiselt juukseid vähemaks. Ennast meigiti. 3 Mehed kandsid 15 sajandi algusaastatel habet, nooremad ja moekamad mehed ajasid näo paljaks. Väga suurt tähelepanu pühendati habeme korrashoidmisele. Meestel moes enamjaolt lühikesed juuksed, kuid sajandi keskel oli ka pikkade õlgadeni juustega ja pika tukaga soengud. Kokkuvõte Renessaans oli pöördeaeg kindlasti kostüümiajaloos. Andes meile esimesed raamatud moest, lehvikud, sukad, ilurätid. Võib öelda, et renessaansi ajal oli mood end läänemaailmas kindlalt sisse seadnud
· Tunica recta: Vöötamata tuunika, mida võisid kanda noored mehed ja naised abiellumistseremoonial. · Subucula ja tunica exteriodum: Kaks ühekorraga kantavat tuunikat, millest alumine oli subucula ehk alussärk. · Pahkluuni ulatuv tuunika, mis tuli kasutusele 3.sajandil eKr. Enne seda kanti peamiselt lühikest, põlvini ulatuvat tuunikat, mida moekamad mehed juba tollal pikendasid allapoole põlve. Kõige rohkem muudatusi toimus roomlaste toogaga, mille eelkäijateks olid olnud kreeka himation ja etruski tebenna. Tooga kandmine sai alguse 6.sajandi paiku 22 ning esialgu kanti seda niudevöö, hiljem aga tuunika peal. Kuigi esimesed villasest kangast lõigatud ovaalsed toogad olid veel küllalti väikesed, võtsid need
· Tunica recta: Vöötamata tuunika, mida võisid kanda noored mehed ja naised abiellumistseremoonial. · Subucula ja tunica exteriodum: Kaks ühekorraga kantavat tuunikat, millest alumine oli subucula ehk alussärk. · Pahkluuni ulatuv tuunika, mis tuli kasutusele 3.sajandil eKr. Enne seda kanti peamiselt lühikest, põlvini ulatuvat tuunikat, mida moekamad mehed juba tollal pikendasid allapoole põlve. Kõige rohkem muudatusi toimus roomlaste toogaga, mille eelkäijateks olid olnud kreeka himation ja etruski tebenna. Tooga kandmine sai alguse 6.sajandi paiku 22 ning esialgu kanti seda niudevöö, hiljem aga tuunika peal. Kuigi esimesed villasest kangast lõigatud ovaalsed toogad olid veel küllalti väikesed, võtsid need
kõrgekaeluselised kinnised jakid ja kellukesekujulised seelikud. Pruutkleidid olid kas omakootud või hiljem juba põhiliselt ostetud kangast õmmeldud. Kleit ei pidanud sugugi valge olema, vaid oli tavaliselt mingit heledat tooni, kas heleroheline, -sinine või elevandiluukarva. 20.sajandi alguses tulid moodi kõrge vöökohaga seelikud ja pluusid ning kehasse töödeldud kleidid, valitsevaks värvitooniks sai valge. Loori, mida tol ajal ka leieriks nimetati, hakkasid moekamad pruudid kandma juba 19.sajandi lõpu paiku. Pruudikimbu komme on hilisem ja pärit 20.sajandi algusest. Sajandivahetuse mälestustest on teada, et talvel polnud ühelgi pruudil lilli, suvel olid mõnel rukkililled. Pulmasöögid 19 sajandi lõpupoole hakkas üldine söögisedel muutuma ja see kajastus ka pulmatoitude valimisel. Taludes hakati valmistama sööke, mida varem vaid mõisas või linnas lauale pandi, näiteks salateid ja magustoite, mida taludes varem ei tuntud
annaabi.ee 
