kolmest pataljonist,raskegranaadiheitja ja tankitõrjekompaniist. Esialgu võeti mehi ida- ja politseipataljonidest. Kui olukord rindel hakkas halvenema värvati vabatahtlikke Eesti SS-Leegionisse. Sinna soovisid minna vabathtlikult väga vähesed. Kuna sinna ei tahetud minna vabatahtlikult asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 aastal sündinud noormehed. Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes kokku üle 20 000 mehe, 1944. aastal langes ainuüksi 10 000 12 000 meest. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulusid Tavesõjaajal soome läinud eestlased, kes otsustasid sel hetkel meie põhjanaabreid aidata. 200. Jalaväerügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Koguarv oli 200. Jalaväerügemendil umbes 1700 inimest
Soore armeega liitunud eestlaste soomepoiste vaimseks juhiks sai Suvesõjas silma paistnud kapten Karl Talpak, kes oli ise esimeste Soome siirdunute hulgas. Kokku teenis Soome armees umbes 3500 eestlast. Umbkaudu paarkümmend tuhat eestlast osales Teises maailmasõjas ka Punaarmee poolel. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus sõja puhkedes umbes 7000 eestlast. Umbes samal ajal veeti Eestist Venemaale 32 000 mobiliseeritut. Sundmobilisatsioon puudutas aastatel 1905-1922 sündinuid ja hõlmas Põhja-Eestit. Mobiliseerituid ei saadetud mitte tegevarmeesse, vaid tööpataljonidesse, kuhu sattusid ka 22.territoriaalkorpusest tagalasse viidud Eesti mehed. Tööpataljonid sarnanesid suuresti sunnitöölaagritega: sinna koondati poliitiliselt ebausaldusväärseid mehi, keda ei saanud rindele saata, neid kasutati füüsiliselt rasketel töödel, nende toitlustamine, varustamine ja arstiabi olid
Venemaa territooriumil rindevõitluses, partisaniliikumise mahasurumises ja valveteenistuses. 10 000 12 000 eestlast. Eesti leegion: 1942 Vabatahtlike värbamine RelvaSSi raames Ähvardas läbi kukkuda. 1943 allüksus pataljon Narva. Soomepoisid 200 eesti põgenikust jalaväerügement 1944. Osales kaitselahingutes Karjalas. Soomes. Ehituspataljonid: Vangilaagrid, kus ülirasketesee tingimustesse asetatud inimesi sunniti tööle peamiselt tehaste ehitustel ja metsa varumisel. Suri 1/3 mobiliseeritut, talvel, üle kurnatusse. 22. territoriaalne laskurkorpus 1941 a suvel 7000 eestlast Sõidisid:D 8. Eesti laskurkorpus: 1941 Loomine päästis paljude ehituspataljonidesse saabunud meeste elud. 27 000 inimest 8590% eestlased SÕJATEGEVUS EESTIS 1944. Jaanuaris algas Punaarmee üldpealetung. Mille tulemusel sakslased taganesid. Veebruaris algasid pikad lahingud Narva pärast ( 7 kuud). Sakslaste üldmobilisatsiooni toetasid ka Eesti Rahvuslikud ringkonnad
Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda, hakati noormehi sundvärbama, mille tulemusel kasvas leegionäride arv 1944.a alguseks 11 000 meheni, kellest moodustati 20. Eesti SS-diviis. Sundmobilisatsioonide käigus põgeneti enamasti Soome. Soome armeega liitunud eestlaste- soomepoiste-vaimseks juhiks sai Karl Talpak. 1941. a suvel võitles Venemaa pinnal sakslaste vastu 22. territoriaalne laskurkorpus. Umbes samal ajal veeti Eestist Venemaale 32000 mobiliseeritut. Mobiliseeriud saadeti tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. 1942.a sügiseks formeeriti Uuralites 8. Eesti laskurkorpus, millesse kuulus u 27000 meest. BAASIDE AEG 23.augustil 1939 a sõlmiti Ida-Euroopa, Saksamaa ja Venemaa vahel MRP. MRP lisaproptokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa: Vene huvisfääri läksid Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia, Sks-le jäid ülejäänud Poola alad ja Leedu. MRP tegi Nõukogude Liidust ja Saksamaast pol ja sõjalised liitlased
Põgeneti Soome, sest paljud neist, kes ei tahtnud olla Saksa vägede all, olid valmis võitlema Punaarmee vastu ja aitama kaasa Soome vabadusvõitlusele. Soome armeega liitunud eestlasi nimetati soomepoisteks ja nende juhiks sai Karl Talpak. Samas osales mõnikümmend tuhat eestlast Teises maailmasõjas ka Punaarmee poolel. 1941. aasta suvel võitles Venemaa pinnal sakslaste vastu 22.territoriaalne laskurkorpus, kus kuulus umbes 7000 eestlast. Samal ajal veeti Eestist Venemaale 32000 mobiliseeritut. Mobiliseeritud saadeti tööpataljonidesse, mis olid nagu sunnitöölaagrid. Ülejäänud pääsesid Moskvas langetatud otsusega kutsuda ellu Eesti rahvuslikud väeosad. 38. Aasta 1944 1944.aasta jaanuaris algas Punaarmee üldpealetung. Saksa väed taandusid kiiresti. Sakslased kutsusid appi ka Eesti väeosad. 30.jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Jüri Uluots kutsus inimesi võitlema Punaarmee vastu. Rahvas sai sellest indu ja alluti mobilisatsioonikäsklusele
Vastase tulepesadesse loobiti üle tuhande granaadi. Vepsküla ja Vaasa piirkond oli tagasi vallutatud. Selle vägiteo eest autasutati H.Nugiseksi teise eestlasena Raudristi Rüütliristiga. Narvast põhjas seisvad eesti väeüksused moodustasid raudse kaitsekilbi kuni sakslaste taandumiseni Kirde-Eestist 1944. aasta septembris. 1944. aasta jaanuaris formeeriti kuus piirikaitserügementi ja üks pioneerpataljon, kes saadeti samuti rindele ja anti saksa diviiside käsutusse. Ligi 10 000 mobiliseeritut arvati tagavararügementi, osa mehi arvati Omakaitse koosseisu, kelle ülesandeks oli sisejulgeoleku tagamine Eestis. Venemaalt toodi tagasi Eestisse eestlastest koosnev 11. öölahingulennu grupp, mille ülesandeks oli punaarmee ühendus- ja juurdeveoteede pommitamine. Et Punaarmee väeosad ei suutnud antud käsu kohaselt 17. veebruariks Narvat vallutada, kinnitas Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter 22.veebruaril 1944.a. Leningradi rinde ettepanekud
Majanduspoliitika Eestis oli vastuoluline. Ühelt poolt oli peaülesandeks Saksa sõjaväe ja tsiviilelanikkonna varustamine. Teisalt pidi Eestist tulevikus saama osa Suur-Saksamaast, seega aitasid võimud mingil määral kaasa Nõukogude okupatsioonist tulenenud kahjude hüvitamisele. Üldine elatustase langes. Eriti raskesse olukordu sattusid linnaelanikud, keda varustati ostulubade alusel. Põllumeestele määrati toiduainete müüginormid. Eestist veeti Venemaale 32 000 mobiliseeritut. Nad saadeti tööpataljonidesse mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Sinna koondati poliitiliselt ebausaldusväärsed mehed, keda ei söandatud rindele saata. Seal kasutati neid füüsiliselt rasketel töödel ja nende toitlustamine, varustamine ning arstiabi olid allpool igasugust arvestust. 1943. aasta sügisel korraldas Saksa armee Eestis esimesed otsesed sundmobilisatsioonid. Kokku täienes Saksa armee sel kombel enam kui 4000 eestlase võrra. 4. Aasta 1944. 1944
345 Ruhnu Salme 99 Torgu 248 Valjala 142 Kokku 2 935 Saaremaal jagati mobiliseeritavad juba valdades kahte gruppi. Osa mehi saadeti mandrile, kohale jäetud aga saadeti täienduseks kohalikule hävituspataljonile. Umbes 300 mobiliseeritud mehest formeeriti eraldi pataljon. Üksus viidi peatselt Hiiumaale ja sealt saadeti septembris üks rood Vormsi lahingutesse, kus peaaegu kõik mehed sakslaste poole üle jooksid. Tallinna evakueerimisel 1941. aasta augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut Saaremaale, kellega liideti ka Saaremaal mobiliseerituid ning rakendati samas ilma väljaõppe ja relvastuseta kindlustustöödel (Noormets 2002). Mobiliseeritud toonud aurik ,,Helge" pommitati Triigi sadamas põhja. Pilt 13 Grupp hävituspataljoni võitlejad 1941. aasta juulis Pärsamal enne Virtsu-retkele asumist. Foto SMF SMF 3578:10/ 4640:10 ,,Barbarossa" plaani järgi kuulus Lääne-Eesti saarte vallutamine Saksa väegrupi ,,Nord" olulisimate ülesannete hulka
annaabi.ee 
