kätte. Aastal 1918 18. november ründasidki Punaarmee väed Narvat ja sundisid Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Arvulises ülekaalus ning parema tehnikaga Punaarmee tungis kiirelt Eestisse, mõne ajaga olid nad juba tunginud Kuusaluni. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.)
tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt
hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt
tungisid edasi kogu detsembrikuu jooksul, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Kaitsejõudude organiseerimine Esimest relvastatud toetust Ajutise Valitsuse poolt määratud ülesannete täitmisel andis 11. novembril 1918.a moodustatud kaitseliit, mis moodustati vabatahtlikkuse alusel. Kaitseliidu juhatuse esimeheks oli Johan Pitka, tema ülemaks kindralmajor Ernst Põdder. Kuigi kaitseliit oli alles loomisjärgus, võtsid liitlased oma ülesandeid tõsiselt ja näitasid üles tahet ja
28.novembril 1918 ründas punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Nad tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast. · Vastaste edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees · Just seetõttu kukkus läbi vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali · Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid · Noored ei kahelnud Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus.
Nii tuli Eestil loota ennekõike iseendale, kuid needki lootused kippusid luhtuma. 16. novembril välja kuulutatud vabatahtlike värbamine rahvaväkke kukkus läbi, tuues loodetud 25 000 mehe asemel Vabadussõja alguspäevaks 2200. Neistki 600 piirdus vaid nime kirjapanekuga. Reaalselt oli teenistuses kõigest 1600 meest, neist pooled mobiliseeritud ohvitserid ja sõjaväeametnikud . 1. detsembril käivitunud sundmobilisatsiooni ei tõotanud esialgu midagi paremat- mehed kas ei ilmunud mobilisatsioonipunktidesse, läksid pärast registreerumist kodudesse laiali või deserteerisid otse rindelt. Mitte asjata ei kirjutanud 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson 30. novembril: „ Seimanni grupis on umbes 300 meest, nendest 100 meest korralikkusi. Teised- kaabakate kari, kes iga silmapilk laiali jooksta võib. Suur hulk komisjonides vastu võetud mehi on laiali jooksnud- osalt teel Narva, osalt sääl. Need mehed laotavad igasugusi hirmujuttusi ja süüdistusi laiali...“
tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.)
annaabi.ee 
