liigirikkus=populatsiooni kasvu ja häirituse vahel tasakaal. 23. Diversiteediteooriad: tasakaaluline, mittetasakaaluline diversiteedi käsitlus. Konkurentide kooseksisteerimise võimalikkus. Tasakaaluline diversiteedi käsitlus Wilsoni ja MacArthuri saarte teoorias. Mida kaugemal, seda raske immigreeruda. Mida väiksem populatsioon, seda suurem on mingi populatsiooni väljasuremisrisk (populatsiooni taastootmine raskem). Mittetasakaalulised diversiteedi teooriad – konkurents ja konkurente väljalülitamine jäid küll tsentraalseks mehhanismiks, kuid eeldatakse, et homogeenses piiratud ruumis on stabiilne konkurentsi tasakaal paratamatu juhul kui süsteem on ajas stabiilne. Konkurentide kooselu homogeenses stabiilses keskkonnas on võimalik kui tugevamate konkurentide populatsiooni väljatõrjumise protsessi aeglustatakse niivõrd, et tasakaal ei teki.
· Suuremad tõrjuvad väiksemad välja · Madala intensiivsusega majandamine vähendab isendite suuruse Liikide kooseksisteerimist püüavad seletada paljud hüpoteesid ·Keskmiste produktiivsuste hüpotees (keskmise stressi hüpotees); ·Keskmise häirimise hüpotees; 1. Häiringud loovad lisaelupaiku 2. Häiringud vähendavad konkurentsi ·Liigifondi hüpotees; ·Dünaamilise stabiilsuse hüpotees (aeglase arengu hüpotees, keskkonna muutlikkuse hüpotees); Liigirikkust kujundavad mittetasakaalulised protsessid (muutub keskkond, muutuvad liikidevahelised suhted). Kooslused on pidevas ümberkujunemises, mis ei lase konkurentssel väljatõrjumisel mõjule pääseda. Samuti vähendab konkurentsi liikide madal kasvukiirus. Liigirikkamad on · Suuremad kooslused/piirkonnad · Mitmekesisemad (suurema seesmise heterogeensusega) kooslused/piirkonnad · Ekvaatorile lähemad piirkonnad / stabiilsemates tingimustes arenenud alad · Suhteliselt vähetoitelised kooslused
Kui kõikides laikudes on ühed liigid, siis on beeta võrdne ühega. Beeta muutub vahemikus 1 kuni keskkondade laikude arv. Beeta näitab millise intensiivsusega keskkonna vaheldumine mõjutab koosluste liigilist koosseisu. Väljendatud diversiteet homogeenses koosluses(keskkond on homogeenne) diversiteet. Liigi vahelduvus diversiteet. 46. Wallace'i seletus troopika suure liigirikkuse kohta, diviersiteediteooriate klassifikatsioon( tasakaalulised vs mittetasakaalulised, interaktiivsus vs mitteinteraktiivsus, koosluste liikedga küllastumist eeldavad sv mitte eeldavad)? Wallace Püüdis seletada troopika suurt liigirikkust ja väitis, et niiskes troopikas on palju liike, kuna seal on evolutsioon saanud toimida segamatult suurel pindalal väga pikka aega, samas kui pooluste lähistel on jääajad perioodiliselt liike välja suretanud. Tasakaalulisus vaieldakse selle üle, kas taksonoomiline mitmekesisus on oma loomult tasakaaluline
häirituse vahel tasakaal. 23. Diversiteediteooriad: tasakaaluline, mittetasakaaluline diversiteedi käsitlus. Konkurentide kooseksisteerimise võimalikkus. Tasakaaluline diversiteedi käsitlus Wilsoni ja MacArthuri saarte teoorias. Mida kaugemal, seda raske immigreeruda. Mida väiksem populatsioon, seda suurem on mingi populatsiooni väljasuremisrisk (populatsiooni taastootmine raskem). Mittetasakaalulised diversiteedi teooriad konkurents ja konkurente väljalülitamine jäid küll tsentraalseks mehhanismiks, kuid eeldatakse, et homogeenses piiratud ruumis on stabiilne konkurentsi tasakaal paratamatu juhul kui süsteem on ajas stabiilne. Konkurentide kooselu homogeenses stabiilses keskkonnas on võimalik kui tugevamate konkurentide populatsiooni väljatõrjumise protsessi aeglustatakse niivõrd, et tasakaal ei teki. Muudetakse keskkonda sedavõrd,
heterosügootide) suhe, samuti vastavate alleelide sagedus põlvkonniti konstantne. Geneetiline tasakaal panmiktilises populatsioonis saabub isendite juhusliku paarumise järel juba esimeses põlvkonnas (autosoomsete geenide puhul). Kui geneetiline tasakaal mitmes järgnevas põlvkonnas ei kehti, siis mõjuvad populatsioonile mõned geneetilise dünaamika faktorid. Näide: olgu populatsioonis mittetasakaalulised genotüübisagedused 0,42 BB, 0,36 Bb, 0,22 bb ning neile vastavad geenisagedused p(B) = 0,60 ja q(b) = 0,40. Arvutame genotüübi- ja geenisagedused järgmises põlvkonnas: Genotüübisagedused: 0,36 BB + 0,48 Bb + 0,16 bb = 1. Geenisagedused: 0,48 0,48 P(B) = 0,36 + = 0,60 q(b) = 0,16 + = 0,40 2 2
o. 43 vaid absoluutse nulli juures on võimalik saada materjale, kus tasakaalsete vakantside kontsentratsioon on 0. Tasakaalsete vakantside kontsentratsioon N v suureneb eksponentsiaalselt temperatuuriga. Temperatuuridel, mis on lähedased materjali sulamistäpile, on suhe N/N v suurusjärgus 104. Lisaks tasakaalulistele, temperatuurist põhjustatud vakantsidele võivad materjalides esineda veel mittetasakaalulised vakantsid, mida on võimalik tekitada materjali plastilised deformatsioonil, materjalide järsul jahutamisel külmutades kinni materjali kõrgtemperatuurse defektkoostise, kui ka materjali pommitamisel suure energiaga osakestega (neutronitega, elektronidega). Vakantsid omavad tendentsi assotsieeruda ja moodustada klastreid (assotsiaate). Nad võivad liikuda mööda kristallvõre vahetades enda kohti naaberaatomitega. See protsess on väga oluline aine
Ferromagnetism tuleneb tahkises olevate elektronide magnetilisest sidustamisest. Ülijuhtivasse olekusse üleminek viib elektrilise takistuse kadumiseni kristallides ning on seotud elektronide kollektiivse käitumisega. See on teist liiki üleminek. Metalli/isolaatori üleminek ilmneb mõningates tahkistes rõhu tõstmisel üle teatava kriitilise rõhu – rõhu tõusmisel muutub kristall elektrit juhtivaks, see ilmneb näiteks räni ja germaaniumi rikastamisel arseeni ja galliumiga. Mittetasakaalulised üleminekud Mitmed vedelikud teostavad faasiülemineku, mille käigus muutuvad nende mehaanilised omadused. Need üleminekud on seotud kas difusiooniga seotud aatomite või molekulide vabadusastmete arvu vähenemisega või seotud segudes lisandite erineva käitumisega. Uus faas vastab mittekorrastatud faasile – molekulide või aatomite vahelist kaugkorda ei ole. Need üleminekud toimuvad kindlal
annaabi.ee 
