H0: μ = μ0 Sisukas hüpotees: kogumi keskväärtus μ ei võrdu arvuga μ0. H1: μ ≠ μ0 Keskväärtuse testimine suurte valimite korral – testimiseks Z-test. Valem: Mida suurem on valimi standardhälve s , seda väiksem on z, st seda "kergemini" tuleb vastuseks nullhüpotees. Ühepoolse hüpoteesi korral on kriitiline väärtus nullile lähemal. Järelikult sisukat hüpoteesi on nö lihtsam tõestada. I liiki viga: kehtiva nullhüpoteesi tagasilükkamine II liiki viga: mittekehtiva nullhüpoteesi vastuvõtmine. Olulisuse nivoo: I liiki vea ülempiir, tõke. Määratakse uurija poolt. Olulisuse nivoo vähendamine vähendab I liiki vea tõenäosust ja suurendab II liiki vea tõenäosust. Ühepoolne hüpotees: H0: μ<=μ0 H0: μ=>μ0 H1: μ>μ0 parempoolne kriitiline piirkond H1: μ< μ0 vasakpoolne kriitiline piirkond
teha otsustuse kehtivust või mittekehtivust. Näiteks, üldjaatava otsustuse mittekehtivuse korral ei ole võimalik üldeitava otsustuse tõeväärtust kindlaks määrata ja sellisel juhul fikseeritakse selle määramatus. Kõik taimed õitsevad - ei kehti, siis otsustuse Ükski taim ei õitse tõeväärtust ei saa loogikas määrata (selleks tuleb kasutada teisi vahendeid) ja seega fikseeritakse "määramatu". Mõnes loogikaraamatus on kirjutatud "kehtiva" asemel "tõene" ja "mittekehtiva" asemel "väär"(G.Vuks). Tõde on gnoseoloogiline kategooria ja formaalsesse loogikasse see ei kuulu. Liiatigi, konventsionaalsetel otsustustel puudub tõesuse kriteerium. Konventsionaalse iseloomuga on otsustused, mis sisaldavad reegleid või lähtuvad reeglitest. "Väär" saab olla otsustus oma konstruktsioonilt. "Väärale" vastupidise 10 Ilmar Lilleorg
Riigikohtule individuaalkaebus ka juhul, kui tal ei ole võimalik muul tõhusal viisil kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. 108. Millise otsuse saab Riigikohus langetada normikontrolli raames? Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega; vastupidisel juhul kuulutab õiguspäraseks, aga tegemist võib olla kehtiva või mittekehtiva õigusaktiga (nt vastu võetud, aga välja kuulutamata seadus). XII ÕIGUSKANTSLER ja RIIGIKONTROLL 109. Õiguskantsleri asend riigiorganite süsteemis 1992. a põhiseadusega taasloodud õiguskantsler on sõltumatu põhiseaduslik institutsioon, kes ei kuulu ühegi riigivõimu alla ega juurde. 110. Õiguskantsleri põhifunktsioonid a. Õigustloovate aktide põhiseaduspärasuse kontroll - 1993. a jõustunud
Arutlus ei ole kehtiv (või on mittekehtiv ik invalid) siis, kui antud vormi järgi arutledes ei paratamatu, et me saame tõestest eeldustest tõese järelduse. St, et arutlus ei ole loogika seisukohalt seaduspärane. Arutlus on korrektne (ik sound) siis ja ainult siis, kui ta on kehtiv ning kõik tema eeldused (ja järeldus) on tõesed väited. Eesti keeles on kasutatud terminit õige arutlus kehtiva arutluse kohta ja vale ehk vigane arutlus mittekehtiva kohta. Õige arutlus võib olla sellise terminoloogia järgi ebakorrektne ehk väär, kui eeldused pole tõesed. Termin tõene arutlus on olnud kasutuses korrektse arutluse sünonüümina. Selguse mõttes nõuan ma meie kursuses sellise terminoloogia järgimist, kuigi see pole tänapäeval üldlevinud. ARUTLUSE LIIKIDEST Deduktsioon. Deduktiivne arutlus on arutlus, milles on loogilise paratamatusega garanteeritud tõestest eelsustest tõeste järelduste saamine. Enamasti on tegemist
eeldusi ning tõest lõppjäreldust. Loogika uurib peamiselt arutluse kehtivust, sest väidete tõesus määratakse enamasti loogikaväliselt. Loogika annab masina, mida arutleja saab kasutada. Kas ta kasutab masinat õigesti või mitte, see on juba kasutaja probleem. Terminoloogia, mida käesolevas õpikus kasutatakse, ei ole üldlevinud.6 Me kasutame terminit õige arutlus kehtiva arutluse kohta ja vale ehk vigane arutlus mittekehtiva kohta. Õige arutlus võib olla sellise terminoloogia järgi ebakorrektne ehk väär, kui eeldused pole tõesed. Termin tõene arutlus on kasutuses korrektse arutluse sünonüümina. Arutleda saab mitmeti. Mõned meetodid tagavad tõeste eelduste korral tõepoolest, et tulem on tõene, mõned aga annavad tulemi, mis on vaid tõenäoliselt tõene. Praktilises elus tuleb sageli ette arutlusi, mille puhul ei olegi võimalik täiesti kindlale tulemusele jõuda, ent otsustada tuleb
eeldusi ning tõest lõppjäreldust. Loogika uurib peamiselt arutluse kehtivust, sest väidete tõesus määratakse enamasti loogikaväliselt. Loogika annab masina, mida arutleja saab kasutada. Kas ta kasutab masinat õigesti või mitte, see on juba kasutaja probleem. Terminoloogia, mida käesolevas õpikus kasutatakse, ei ole üldlevinud.6 Me kasutame terminit õige arutlus kehtiva arutluse kohta ja vale ehk vigane arutlus mittekehtiva kohta. Õige arutlus võib olla sellise terminoloogia järgi ebakorrektne ehk väär, kui eeldused pole tõesed. Termin tõene arutlus on kasutuses korrektse arutluse sünonüümina. Arutleda saab mitmeti. Mõned meetodid tagavad tõeste eelduste korral tõepoolest, et tulem on tõene, mõned aga annavad tulemi, mis on vaid tõenäoliselt tõene. Praktilises elus tuleb sageli ette arutlusi, mille puhul ei olegi võimalik täiesti kindlale tulemusele jõuda, ent otsustada tuleb
annaabi.ee 
