HEA (tänapäev): Kakskeelsed lapsed on tähelepanelikumad ja paindlikumad. Kas on aluseks võetud 2keelsed lapsed, mitte need, kes ei saanud hakkama 2 keele omandamisega (vt eespool 74%). Kakskeelsed on metalingvistiliselt võimekamad, st suudavad keele olemust mõista. 16.04 puudu - viipekeel Kõne ja viipekõne (2) Sensoorne afaasia – ajukahjustus Wernicke piirkonnas. Kurtide puhul on raskusi viipekeelse ütluse mõistmisel, samal ajal mittekeeleline visuaalne taju on kahjustumata. Motoorne afaasia – ajukahjustus Broca piirkonnas. Kurtide puhul on raskusi viibete valikul ja nende moodustamisel, samal ajal ei pruugi olla raskusi teiste motoorset vilumust nõudvate ülesannete täitmisel. Kurtidel esinevad samasugused afaasia vormid kui kuuljatel. Kahjustused samades piirkondades mis suuliste keelte puhul. Keeleline analüüs toimub samades piirkondades mis suulistel keeltel.
tunnustama; tõendama ja tõestama). Polüseemia - sõna mitmetähenduslikkus. Nt kantima - kandiga ääristama; midagi ebaausalt omandama, sõnal kantima on 5 tähendust. 4. Analüütiline jurisprudents ja kõneaktiteooria tänapäeva õigusmõtlemises Austin, Opalek. J. L. Austini ja K. Opaleki õpetus Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: 1) norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); 2) norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum).Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. õigusnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). Analüütilises jurisprudentsis loetakse peamiseks ülesandeks juriidiliste terminite keelelist analüüsi,
Mõiste tuletatav asjast tegelikkusest, või millele viitab märk. asi on kättesaadav mõistena teadvuses, või märgina mis temast kõneleb. Tähistatav on jagunenud kaheks: asi tegelikkuses ja mõiste teadvuses on tähistatavad. Märk on tähistaja. Ühemõttelist mõistet sellisel viisil kui semantiline kolmnurk viitab kasutada ei ole võimalik. Sellepärast et meil teadvuses erinevat liiki mõisted. Taju/kogemus mõistekeelemõiste vahel erinevus. Kogemus/taju mõiste mittekeeleline mõiste, jääb vahetust kokkupuutest tegelikkusega. Kui me nime ei anna kogemusele, siis ikkagi mäletame järgmine kord kui me sama asjaga kokkupuutume. Näiteks võõrad tööriistad, millele ei oska nime anda, samas tean millega on tegemist. Keelemõisted seletatud teiste keelemõistete kaudu. ei pruugi olla isiklikku kogemust nende asjadega olla. nt. tean kuulsate inimeste/linnade nimesid, aga kõik mis neist tean on teada puhtalt keeleliselt ja isiklikku kokkupuudet ei ole.
1 Kõrgeim tase, milles avab ennast tänapäeva moodne keelefilosoofia ja normiteooria, väljendub eriti normide ja käitumise seoste seletamises. Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: - norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); - norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum). Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. Õnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). K. Opalek on lisaks mitte ainult näinud normi kahe põhimõtteliselt erineva sisustamise võimalusi, vaid ta on -
55 · mitteverbaalne käitumine zestid, kehakeel, vaikuse kasutamine, · ruumi kasutamine, · aja kasutamine. Mitteverbaalne käitumine kehakeel, vaikus jmt. Mitteverbaalne suhtlemine on peen, mitmetahuline ja tavaliselt spontaanne ning alateadvusest tulenev. Kuna me tavaliselt pole teadlikud omaenese kehakeelest, on seda raskem aru saada ja mõista teise kultuuri esindaja kehakeelt. Samas - kui keeleline sõnum ja mittekeeleline on vastuolus, siis usutakse mitteverbaalset sõnumit. Rahvusvahelisel suhtlemisel on mitteverbaalsel suhtlemisel väga oluline osa, sümbolid võivad erineda erinevates kultuurides väga oluliselt. Kehakeele tähenduse uurimisega tegeleb väljenduspsühholoogia eriharu. Eksperdid väidavad, et : 1) iga kehalist väljendust on vaja vaadata seoses öelduga; 2) alati peab esinema vähemalt kaks sarnast kehakeele avaldust, selleks et neid interpreteerida;
L. Austini7 ja K. Opaleki nimedega. Mõlemad teadlased väidavad, et teadused, mis tegelevad normidega ja nende jooksva rakendamise küsimustega (eriti mis puudutab õigust ja õigusteadust) puudutavad paratamatult normide võimalike erinevate käsitlemisviiside küsimusi. J. L. Austini ja K. Opaleki õpetus Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: 1) norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); 2) norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum). Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. õigusnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). K. Opalek on lisaks mitte ainult näinud normi kahe põhimõtteliselt erineva sisustamise
annaabi.ee 
