omaenese omandit. ,,Kui ettevõte toob riigile kasumit, siis ei ole ilmtingimata vaja anda seda erakätesse" arvas ta. Tõmosenko plaani järgi kuulusid erastamisele vaid kahjumiga ettevõtted, kusjuures ka nendest pidi riik endale osa aktsiaid jätma. ,,Pole tähtis, kui palju neid on viis, kümme, viisteist protsenti, ja mitte selleks, et kontrollida, aga selleks, et teenida endale raha. Riik saab ainult täita minoriteedi osa ning ainult võtta vastu raha oma eelarvesse." (Ibid.) Tõmosenko oli veendunud, et riigi efektiivselt tööle panekuks tuleb tal luua superkorporatsioon Ukraina, mida juhiks loomulikult tema. Just temal oli varasemalt kogemus juhtida korporatsiooni, mille käive oli neljandik Ukraina SKPst. Kuid et riik vanade oligarhide asemel üksnes uusi ei tekitaks, siis pidi uus juhtide põlvkond saama riigilt vääriliselt tasustatud. Iseenesest olid ideed tol ajal Ukrainasse üsna sobilikud
südamaalt väljapoole, mandri äärealade suunas, mis piiras neid igast küljest: keldi aladele, Pürenee poolsaarele, hajusalt mõnele Vahemere-äärsele maale ning eriti ida poole Elbet. * Rändamine toimus mööda maismaad või meritsi, laiaulatuslikku migratsiooni mere taha ei toimunud. Ülemerekolooniaid siiski loodi, eriti Pühal Maal Outremeris ning Balti mere idakaldal ja Iirimaal. Ent neis piirkondades moodustasid immigrandid tavaliselt väikese minoriteedi, mis koosnes ilmalikust ja vaimulikust aristokraatiast, linnakodanike klassist ja vähestest talupoegadest. Naabruses asuvates ekspansioonipiirkondades, nagu Pürenee poolsaar ja alad ida pool Elbet, oli immigratsioon hoopis ulatuslikum, ning tõi kaasa kõige sügavama kultuurilise lõhestumise ja fundamentaalsed lingvistilised muudatused. See oli just nimelt kümnete tuhandete saksa linna- ja maaimmigrantide ümberasumine 12. 13. sajandil,
kogu riigi ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil eponüümsest põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis- poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis. Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele allkomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest. Selle definitsiooni põhjal võib leida rahvusvähemuse järgmised tunnused (Uibopuu, 77.): 1) arvuline vähemus, 2) mittedomineeriv positsioon ühiskonnas, 3) kodakondsus,
ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis-poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis. Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele aukomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest. Selle definitsiooni põhjal võib leida rahvusvähemuse järgmised tunnused: 1) arvuline vähemus, 2) mittedomineeriv positsioon ühiskonnas, 3) kodakondsus,
või hajusalt üle kogu riigi ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis-poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis. Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele aukomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest. 3. Rahvusvähemus. Rahvusvähemust on käsitatud kooslusena, kes elab riigi piirialadel ning kelle keel, kombestik ja rahvuslikud sümpaatiad on orienteeritud piiritagusele naaberriigile, kus elabki tema
ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis-poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis. Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele aukomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest. Selle definitsiooni põhjal võib leida rahvusvähemuse järgmised tunnused: 1) arvuline vähemus, 2) mittedomineeriv positsioon ühiskonnas, 3) kodakondsus,
annaabi.ee 
