Seda perioodi iseloomustavad novellid ja uusromantism. Omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming ● 3) 1925–1971, psühholoogilise realismi periood. Perioodi tähtsaim näide on romaan "Väike Illimar" (1937). Kujutab lapse silme läbi mõisaelu „Meri” ● Friedebert veetis kaks kuud Toompea vanglas, kus kirjutas proosaluuletuse "Meri" ● Rohked kujundid ● Riim ● Luuletus on igatsev, ● Minevikuvorm ● Meri - vabadus ● Tuul – vabadus, tuul viib kõik halva ära ● „Kaisuta, vaba ning vihane torm , kaisuta mind!“ – igatsus mere, vabaduse ja nooruse järgi ● Soov saada mere osaks Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglevat viirese varju Ja nüüd ometi näen ma sind, oh ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju mõõtmatu meri!
Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 4
Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre
Omadussõnadel on võrdlusaste: blind, blinder, blindest. Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god rän a good friend ja min goda rän my good friend. supletiivsus e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Inglise keeles on supletiivsed verbid näiteks be was were been 'olema' ja go went gone 'minema' Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one's way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu- 2) vormide is ja am aluseks on indoeuroopa es- 3) Vormid was ja were pärinevad indoeuroopa juurest wes- 4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er- teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles V ja VII sajandi vahel
Piibli, eriti Vana Testamendi ebamäärane kronoloogia annab pidevalt ajamääratluse keskmiselt 40 aastat. Nende aastate olulisem aspekt on see, et israeliidid näivad olevat kulutanud suurema osa ajast "nurisemisele". Jumal andis nad vilistlaste kätte veel 40-ks aastaks. Mõistmiseks on oluline aspekt,et kui viit Moosese raamatut(Pentateuh)kirjutati, ei tehtud heebrea keeles vahet mineviku eri vormide vahel. Tollal oli vaid üks minevikuvorm ja see väljendas seda mis"on juhtunud" kui ka seda mis "oli juhtunud" kasvõi 1000a. tagasi. 40a tähistas üht kuningapõlvkonda, tänapäeval oleks see umbes 30 aastat.Nii kolati kõrbes 40a, nii naitus Iisak 40-selt Rebekaga, nii oli Eesav 40 kui võttis Juuditi jne jne. Ilmselt on aja hetk läinud Piiblis sassi. Kirjutajaid tegelik aja kulg ei huvitanud. Keskpäraselt kindel oli ,,korrutada" 40-st aastast, see oli ju soliidne! Nii tegi ka Uue Testamendi
Tunnus liitub tüvele, kusjuures tunnusel on 3 allomorfi: -da (ela/da, õmmel/da, saa/da), -ta (tõmma/ta, hüpa/ta), -a (tundá, needá; tuu/a, käi/a; surr/a, pann/a, tull/a). vat-infinitiiv – päritolult on tegemist oleviku kesksõna osastava käände vormiga, millel on neli avaldumisvõimalust: 1) isikulise tegumoe olevikuvorm e vat-vorm: Nägin teda õppivat; 2) umbisikulise tegumoe olevikuvorm e tavat-vorm: Kuulsin toas naerdavat; 3) isikulise tegumoe minevikuvorm liitvormina olevat + nud-partitsiip: Märkasin looma kadunud olevat; 4) umbisikulise tegumoe minevikuvorm liitvormina olevat + tud-partitsiip: Lootsin selle töö juba tehtud olevat. ma-tegevusnimi – seondub piiratult käändekategooriaga ja tal on 5 vormi: -ma, mis väljendab mingi muu tegevuse suhtes ajaliselt järgnevat tegevust. Nt Tulin raamatut lugema; -mas, mis väljendab mingi muu tegevuse suhtes samaaegselt toimuvat tegevust. Nt Olin lugemas;
keskvõrde moodustamisel kasutatakse tihti umlauti. Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god vän a good friend ja min goda vän my good friend. Supletiivsus – e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Supletiivsed verbid on näiteks be was were been/ sum esse fui/ sein war gewesen. been ’olema’ ja go went gone ’minema’ Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one’s way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu- 2) vormide is ja am aluseks on indoeuroopa es- 3) Vormid was ja were pärinevad indoeuroopa juurest wes- 4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er-
ega kurjad, ei vooruslikud ega pahelised -- kui me just ei omista neile sõnadele füüsilist tähendust, nimetades pahedeks indiviidi omadusi, mis võivad tema säilimist ohustada, voorusteks aga neid omadusi, mis tema säilimist soodustavad. Viimasel juhul tuleks pidada kõige vooruslikumaks seda inimest, kes lihtsatele loomulikele impulssidele kõige vähem vastupanu avaldab. Kuid sõnade tavalise tähenduse juurde 21 Verbi eriline minevikuvorm mõnes indoeuroopa keeles (nt vanakreeka, sanskriti, muinasslaavi). Tlk. 17 Jean-Jacques Rousseau jäädes ei tohiks me säärase olukorra üle enneaegu otsustada ega liigselt usaldada oma eelarvamusi, vaid peaksime kõigepealt igati õiglaselt kaaluma, kas tsiviliseeritud inimestel tõesti leidub voorusi rohkem kui pahesid; kas kasu, mis tõuseb nende
annaabi.ee 
