Miks minna sõjaväkke? (0)

Poiste muutumine sõjas
Juba    ammu    on   räägitud,   et   sõda   muudab   inimest.   Inimesed   võivad
muutuda   kinnisteks,   usaldamatuteks,   õelateks.   Sõda   võib   ka   teha
lahkemateks ja sõbralikumaks, kuna ei soovita teistele sama saatust mis
nendele   osaks   sai.   Kuidas   muutusid   poisid   sõjas   teose   „Nimed
marmortahvli“ alusel?
Kas sõda võib muuta inimeste mõtlemist ja maailma vaadet või võib see
hoopis hoopis panna ennast tundma õppima? Ahase  klassivend   Kohlapuu
oli   alguses   patsifist,   kes   ei    julgenud    kedagi   tulistada,   aga   esimeses
lahingus venelaste vastu sai ta  haavata  ja see pani ta ümber mõtlema.
„Kuradile   kõik   see    patsifism !   See   on   võltsõpetus,   argade   ja   jõuetute
nahapäästmise vale!“ Ta julges  vaenlast  tulistada ja muutis ka oma usku -
temast   sai   tulihingeline   punaarmee    vihkaja .    Ahas    selle   eest   ei   osanud
alguses arvata, kelle poolt olla - kas punaste või valgete. Lõpuks sai ta aru,
et need valitsemise vormid on sarnased, mõlemad tahavad oma rahvast
kaitsta ja hoida. Ta otsustas, et peab võitlema Eesti ja eestlaste nimel.
Kas   noorus   ja   elukogenematus   muudab   inimesed   julgemaks   ja
entusiastlikumaks   sõja   suhtes?   Raamatu   põhjal   võin   ma   nii   öelda   küll.
Poisid olid alguses väga  entusiastlikud  sõja suhtes, ootasid väga kuna nad
saavad relva käes hoida ja ega nad ei saanud ka olla kehvemad Treffneri
õpilastest, kes ka sõjas osalesid. „Nüüd on ta siis  sõdur  ning peab juba
esimesel   käsklusel    haarama    oma   laetud    püssi    ja   avama   surmava
tuleandmise    elavate    inimeste   pihta,   kathlemata,   kas   ta   seda   võib,   ja
küsimata,   kas   ta   seda   tahab.“   –    Miljan .   Nad   olid   väga    julged    ja
entusiastlikud kuni neid sõja tõeline olemus tabas ja inimesed haavata ja
surma   said.   „See   ei   olegi   ju   enam   sõda,   sest   sõjas   mees
sõdib sõjariistaga mehe   vastu.   See   on    tapamaja ,   see   on   lihtsalt
tapamaja!“ -  nii ütles sõja kohta Kohlapuu.
Mida tuntakse sõjas langenus sõprade kõrval? „See oli ju surm, mis neid
seal ees ootas ja laulis nõnda mahedalt“  –  Konsap . Lahingus said surma
mitu   Ahase   klassivenda.   Ta   tundis   ennast   kindlasti   väga   trööstituna.
Kindlasti   on   väga   raske   näha   oma   sõpru   enda   kõrval   suremas   ja   see
kindlasti paneb mõtlema, et see oleks võinud olla mina. 
"Sõpru leiate jälle, armas Ahas," trööstis  direktor , pannes käe nukrutseja 
õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam, kui nende elu. Varsti lõikame nende 
nimed  igaveseks  siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin
õppiva uue, vaba rahva noorsoole."
"Nii, jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse... 
Täägiga... Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees." Sõda jätab
inimesse  ränga jälje. Majad, tänavad ja teed saab uuesti üles ehitada, aga 
kaotatud  sõpru, tuttavaid ja perekonda ei saa enam tagasi tuua.
Lii Kruusla