Rauaaeg Esimesed esemed ja materjalid Kui raud Eestisse tuli. tegi see eestlaste töö päris lihtsaks ja nad said paremini hakkama. Eestist on leitud ka osasid esemeid ja siin on mõned: Üks on rauast mõõk,pronksist ehtenõel ja väikeselouline kultusekivi. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle ehk orje, kes olid naabermaadest
Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid). Rauaaeg Noorem rauaaeg (8.saj 13.saj p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Levis kolmeväljasüsteem ( talvevili, suvivili, kesas) Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Rauaaeg Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Rauaaeg
Pärast Vabadusvõitlust lisandus kaubandusse Hansa Liit sinna kuulusid Eesti linnadest Tallinn, Uus Pärnu , Viljandi ja Tartu. Kaubanduse põhimõtted jäid üldjoontes samaks. Talurahvana oli olulisel kohal põllumajandus. Muinasaegses Eestis oligi peamiseks tegevusalaks maaharimine. Tegeleti künnipõllundusega, kus mindi üle kolmeväljasüsteemile. Maa mõõtmine toimus adramaades. Lisaks tegeleti loomakasvatuse, küttimise, kalapüügi ja metsmesindusega. Vajalikud majapidamisriistad valmistati ise. Keskajal jäi põllumajandus üldiselt samale tasemele kolmeväljasüsteem, adramaad. Peamiseks uuenduseks oli mehaaniliste veskide peamiselt vesiveskite teke. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus metsa arvelt hariti uusi põllumaid. Tavalise rukki kõrval tuli kasutusele talirukis. Lahutamatuks osaks jäi siiski karjakasvatus. Arutluses käsitlesin eestlaste elu enne ja pärast Muistset vabadusvõitlust. Andsin ülevaate
Keskmine rauaaeg Oli sõjaohu kasv, millest annavad tunnistust linnuste rajamine, relvad hauapanustena, peiteleidude sagenemine. Inimesed tegelesid põlluharimisega(alepõllundus, söödiviljelus), karjakasvatuse, küttimise, kalastuse, käsitöö ja kaubandusega. Toimusid põletusmatused, maeti olemasolevatesse tarandkalmetesse või kivikuhelikesse. Noorem rauaaeg Tegeleti põlluharimisega(künnipõllundus, adramaa), loomakasvatusega, küttimisega, kalastamisega, metsmesindusega, käsitööga ja vahetuskaubandusega. Olid nii sumb-, rida-, kui ka hajakülad. Elati rehielamutes. Enesekaitse eesmärgil moodustasid teatud külad kihelkondi. Välisohu kasvades moodustasid kihelkonnad maakondi. Ühiskond jagunes kihtideks: orjad, lihtkogukondlased ja ülikud. Toodi ohvreid. Usk hauatagusesse ellu.
Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid). o Noorem rauaaeg (8.saj.- 13.saj. p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna(45),välisohu tõttu
Peipsi järve läänekallas oli samuti väheasustatud, soisuse ning vähesobivate põlluharimistingimuste tõttu. Peamiselt elatuti põlluharimisega. Kasvatati otra ja nisu, üldiselt, kuid ka kaera, herneid, ube, rukist. (11. saj) Kasvatati peamiselt veiseid, kitsi, sigu, lambaid. Küttimine tegelikkuses väga suurt toidulisa ei andnud. Tegelti veel kalapüügiga, siseveekogudes. Mesindus oli hea tegevus. Täpsemalt tegeleti metsmesindusega. Iga pere suuresti tegi oma käsitöö ise. Kuid olid välja kujunenud ka mõned sepad, kes töötlesid rauda. Olid isegi hõbe ja pronksi sepad, kes tegelesid ehete valmistamisega. Savi töötlesid pottsepad. Eestisse jõudis ka keder, millel töötamiseks oli vaja oskustega inimest. Vahenduskaubandus toimus läänest itta, idast läände. Läänes oli tähtsaim kaubanduspunkt Eesti jaoks Gotland, idas Pihkva ja Novgorod. Esines ka vahetuskaubandus (kaup kauba vastu).
Sel ajal kasutati ära looduslikke olusid ja rajati linnuseid juba looduse poolt kaitstumatesse kohtadesse, näiteks veekogu äärde, künka otsa või soosse. Adramaa - sellise suurusega põllumaa, mida hariti ühe adraga. Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kaheväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Valdavalt elati maal. Talud moodustasid küla. Polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Kaheväljasüsteem - Põlluharimise korraldus, kus igal aastal külvatakse täis umbes pool põllupinnast ja teine pool jäetakse kesana puhkama.
Põlluharimine toimus kolmeväljasüsteemis ning põllud olid jagatud nöörimaadesse. Veel 18. sajandi lõpuni oli levinud kütisetegemine, mille puhul kesapõllule asetatud haluriidad kaeti pealt mätastega ja süüdati põlema. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu, lindudest kanu, harvem hanesid, veo- ja künniloomana oli hinnas härg, igas talus pidi olema vähemalt üks hobune, lehmi peeti pigem lihaloomana. Lisaelatist teeniti küttimise, kalastamise ja metsmesindusega. Sulased ja teenijad tulid taludesse tööle alates 23. aprillist, jüripäevast. Pärast külvi tegeldi kesaharimise ja sõnnikuveoga, jaanipäevast algas heinategu, jaagupipäevast rukkilõikus, augusti teisest poolest suviviljakoristus. Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina kupardamine, leotamine ja kuivatamine, põllutööde lõpp oli mihklipäeval (29. september).
annaabi.ee 
