Mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast pärinevad esimesed praegu teadaolevad inimasustuse jäljed Eestis. Keskmine kiviaeg on püügimajandusliku asustuse ajajärk. Elatud on veekogude ääres. Mesoliitikumi varasema osa asustus on sisemaaline ja seotud järvede ja jõgedega. Peamiseks jahiloomaks on olnud põder ja kobras, aktiivselt on kalastatud ja ilmselt tegeldud korilusega. Hilismesoliitikumist pärineb ka Eesti vanim võrgujäänuse leid. Arvukaimaks leiuliigiks mesoliitilistest asulakohtadest on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts, mille kasutuses on ajalisi ja piirkondlikke erinevusi. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, seejärel uuritsaid, vähem on puure ja teisi tööriistu sealhulgas ka kombineeritud variante, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Kivitöötlemiseks kasutatud tööriistadest on kõige sagedamaks leiuks lihvimiskivid
9000 aastat eKr Umbes 4000.a eKr Umbes 3000.a eKr Nime saamine Kundast avastati Savinõude välispinda Nimetus tuli sellest, esimesed selleaegsed kaunistati kammi kuidas nõusid kaunis- märgid ning oli meenutava hambulise tati. Nimelt punuti tai- mesoliitilistest templiga ja kuna medest nöörid, mis asulatest esimene, mis taolised nõud olid mässiti toore nõu üm- avastati. tüüpilised võtsid ber. Samuti valmistati arheoloogid kasutusele tolajal venet e. paati kammkeraamika meenutavaid kirveid,
madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas Merikotkas on meie lindude suurim röövlind. Kurbusega tuleb aga tunnistada, et meie merikotkad elavad ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis jõuavad kotkastesse läbi toidu, jõuavad ka meisse läbi mereandide. Tänu pestitsiididele hakkas
Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks. Kalastus Kiviaja inimeste oluliseks toiduks olid ka kalad, eriti neile, kes elasid veekogude lähedal. Mesoliitilistest asulakohtadest on leitud haugi, koha, säga, ahvena ja latika luid. Ilmselt on püütud ka teisi liike, kuid kuna kalade kui väikeste isendite luud säilivad pinnases halvasti, ei pruugi selguda tervikpilt. Arvatavasti toimus kalapüük olenevalt aastaaegadest ning kalaliikide parimast püügiajast. Arvatakse, et kalastati hiliskevadest varasügiseni. On teada, et kalu püüti õngede ja ahingutega. Sindi-Lodjas Pärnu jõe põhjast on leitud
Kõige tihedamalt on paelkeraamika kultuuri muistiseid Doonau keskjooksul, Elbe ülem- ja keskjooksul ning Reini ülem- ja keskjooksul. Kuigi räägitakse ühtsest paelkeraamika kultuurist, oli selles ka rida lokaalseid nähtusi. Eristatakse kolme varianti: 1. varane või lääne paelkeraamika kultuur, 2. Bükki või ida paelkeraamika kultuur, 3. hiline dnestri-bugi kultuur. 5 Kultuur tulenes Starcevo-Körösi kultuurist v arenes kohalikest mesoliitilistest hõimudest. Vanimat paelkeraamikat on leitud Doonau keskjooksult Starcevo kultuuripiirkonnast (dateeritud u 56005400 eKr) tegu nimetatud kultuuri järglasega. Elati jõeterrassidel ja jõgede läheduses. Põllunduseks võeti kasutusele lössialad. Asulad rajati kohtadesse, kus oli viljeluseks sobilikku maad, ent ka võimalik kalastada ja pidada jahti. Alepõllundus, maad kurnati kiiresti välja. Väikesed põllulapid: nisu, oder, hirss, rukis, uba, lääts. Kiudtaimedena kanep, lina
nooremaks kiviajaks. http://et.wikipedia.org/wiki/Kiviaeg Koloonia ehk asumaa maa, mille tugevam riik on allutanud ning mida ta kasutab. http://www.eki.ee/). Foiniiklased asutasid esimestena kolooniaid. Korilus on loodussaaduste korjamine toiduks, näiteks: kiviajal korjati taimi, juurikaid, seeni, marju, seemneid, pähkleid. Muinasaja inimese põhiline tegevus. Ainsaks tunnistuseks korilusest on meil keskmisest kiviajast mitmetest mesoliitilistest asulakohtades leitud sarapuupähkli koored. Söödavate juurikate kaevamiseks kasutati põdrasarvest tehtud varretusauguga tööriistu, mis meenutasid kõblast ja kirkat. (Kriiska, A. Tvauri A. 2002). Kõrgkultuur ehk tsivilisatsioon – ühiskond, kus on arenenud põlluharimine ja käsitöö, kus on välja kujunenud ühiskonnakihid, tekkinud linnad ja riik, tuntakse kirja ning luuakse kõrgetasemelisi kirjandus- ja kunstiteoseid. Maailma esimesed kõrgkultuurid tekkisid
annaabi.ee 
