vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja veel kauaks kestma jääb. Ja tal on tuline õigus. Euroopa üks põliseim rahva sugu niisama lihtsalt ei kao. Mis on aga eestluse katkematu elujõu ja püsimajäämise ürgne allikas? On see oskus vasak näopool ette keerata, kui paremale ollakse juba kõrvakiil saanud ,või julgus vastu lüüa? Mitmed aastatuhanded tagasi jõudsid läänerannikule meie esivanemad. See hingematvalt kauni loodusega maa, oma kiviste mererandade, peegelsiledate järvede, imeliselt lõhnavate kadakaste karjamaade ja uhkete männimetsadega, lummab meid tänapäeval ja ilmselt pani endasse armuma ka meie esivanemad, sest miks nad muidu siia jäid. Lihtne siin ei ole. Võib ju mõelda, et elu näiteks Aafrikas on miljon korda parem. Ehk kukuvad seal isegi banaanid puu otsast pähe ja kõhu täis saamiseks piisab vaid nende koorimisest. Tegelikkus on aga karm ja me peame mõistma, et ka seal
Kaunistusi oli rohkem Kagu-Eestis, vähem saartel. KAMMKERAAMIKA KULTUURID Keskneoliitikumis toimusid taas muutused, mis nüüd hõlmasid peaaegu kogu materiaalset kultuuri. Iseloomuliku kammilaadse templiga tehtud ornamendi järgi savinõudel nimetatakse seda perioodi tüüpilise kammkeraamika kultuuriks. Eestis tuntakse ligi 50 kammkeraamika kultuuride asulakohta. Osa neist paikneb juba varasemast tuntud asustuspiirkondades, kuid on ka uusi alasid. Endiselt jõgede, randade ja mererandade ääred, aga ka rannalähedased väikesaared. Esmakordselt on olemas ka rohkem infot kiviaja elamute kohta. Elatud on maapealsetes elamutes. Eluasemete põrandaosad olid süvendatud liivapinda ja hoonetes paiknesid ka tuleasemed. Väiksema elamu jõepoolses küljes avastati esikulaadne sissepääs ja teisel küljel väike nelinurkne eend arvatav panipaik. Majadel oli sageli isegi viilkatus. Aastaringne asustus. Eestis on 8 kammkeraamika matmispaika
projekteerimiseks vajalike lähteandmete ja alusplaanide saamiseks, nende rajariste ehitamisel ja ehitusjärgsel deformatsiooni uurimisel. Lisaks erinevate planeerimisobjektide koostamiseks tehtavad topo-geodeetilised uuringud ja projekteeritud märkimistööd maastikul, mis nõuavad sageli täiendavate ehitusvõrkude rajamist. Samuti maa-aluste kommunikatsioonide ja erinevate trassiderajamiseks, ning jõgede, järvede ja mererandade veereziimi uurimiseks tehtavad mõõdistamised. Topograafia- maapinna väiksemate osade kaardistamisega seotud tööd. Need hõlmavad geodeetilise mõõdistamisvõrgu rajamist, maastiku objektide, situatsiooni kontuuride ja reljeefi elementide mõõdistamist, mõõtmistulemuste matemaatilist töötlemist, ning topograafiliste alusplaanide ja kaartide koostamist. Katastrimõõdistamine on maamõõdutoiming, mille koostisosad on maatüki piiride
kus neid linde pesitseb mitutuhat (3000-5000) paari. Roostikus pesitseb hallhani, mitmeid pardiliike (sinikael-part, luitsnokk-part, tuttvart, punapea-vart jt.), arvukalt vesikanu, kõik meil haudelindudena esinevad pütiliigid, roolinnud jt. Linnulahe kallastel esineb veel terve rida teisi soo- ja niidulinde, eriti kurvitsalisi. Roostikke asustab hüüp ja rästas-roolind. Toitelennul võib kohata roostiku kohal ka üksikuid roo-loorkulle. Mererandade, suuremate saarte ja laidude ranniku tavaliseks elanikuks on liivatüll. Üheks enam levivaks liigiks on meriski. Veel pesitseb saartel randtiir ja kalakajakas. Elav on mererannik mõlemal rändeperioodil, kui siin peatub arvukalt mitmesuguseid linnuliike. Avamerel viibivad siis arvukad aulide, sõtkaste, pardi ja vardi liikide parved. Rohkesti peatub hanesid ja luiki, kelle parved on kaunis suured ja isendirohked. Rannikul aga peatuvad kurvitsaliste salgad. Vahel
jääkajaks, kormoran, järvekaur, punakurk-kaur, mustvares, laululuik, väikeluik, kühmnkk-luik, jääkaur, meririsla, leetelind ja sõtkas. Läbirändavad linnud on järgmised: plüü, vöötsaba-vigle, suurrisla, kõvernokk-risla, väikerisla, laisaba-änn, pikksaba-änn, sarvikulõoke, suur-laukhani, alk jt. eksikülalised on järgmised linnud: kolmvarvas-kajakas, väiketirk, lühinokk-tirk ja jämenokk-veetallaja. 14. RAND JA RANNATAIMI Eesti mererandade maismaa osa on vaheldusrikas. Tasastes madalavõitu paikades, kus rand ei uhu kunagi suured lained, on pinnas kamardunud. Sel levivad rannaniidud. Tugevatele lainetele avatud kohtades tekivad väikeste ümarate kividega kaetud kliburannad. Sel kus merelained on kuhjanud liiva hakkavad levima liivarannad. Väga haruldane rand mis on levinud Eesris ja natuke isegi Rootsis on pankrand. See on püstloodne, vahel isegi mitmekümne meetri kõrgune paekallas. Kõikidel randadel
kuivamisega (nn koorik), mis võib takistada sügavamate kihtide kuivamist. Toitesoolade olemasolu sõltub lähtekivimist ja sademetest, orgaanilised toitained lisanduvad organismide elutegevusest (huumus). Liigniiskus pärsib organismide lagunemist ladestub kõdukiht või turvas. Karbonaatsetel muldadel (nt Lääne- Eestis) kasvavad lubjalembesed ehk kaltsifiilsed taimeliigid, mererandade soolastel muldadel halofiilid, kõrge lämmastikusisaldusega (-NO3-) muldadel nitrofiilid. 10. Troofilised tasemed Troofilise taseme moodustavad organismid, kes tarvitavad toiduks samapalju muundumisi läbiteinud ainet. Nii kuuluvad näiteks ökosüsteemi taimtoidulised loomad ühele ja nendest toituvad loomad järgmisele troofilisele tasemele. Taimed kui tootjad moodustavad omaette troofilise taseme. Ühegi troofilise taseme organismid ei
sordid on eriti hinnatud, Eestis on levinud aasnelk, nurmnelk, nõmmnelk. 33. SUGUKOND MALTSALISED: VARRE JA JUURE EHITUS * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi nelgilaadsed. * Liike umbes 1500 liiki. Peamiselt kõrbe- ja poolkõrbealadel, kus nad kasvavad ka sooldunud muldadel. Hulk liike on levinud mererandade soolakutele või tulnuktaimedena ning umbrohtudena asulate läheduses. * Enamasti rohttaimed, harva poolpõõsad, põõsad või isegi puud. * Varieeruvad, enamasti tuultolmlejad, üksikud putuktolmlejad, viljad on mitmeti kohastunud levimisele tuule või loomadega: neil esinevad karvakesed, ogad, tiivad või lihakas ümbrus. * Majanduslikult kõige tähtsam on harilik peet (perek-st peet) oma mitmete teisendustega. Peet
annaabi.ee 
