1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest (impressionism ja ekspressionism) ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega. Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Elleri detailideni viimistletud väljenduslaadi on võrreldud graafikaga. Olulised on tema muusikas polüfoonia võtted ning värvikas ja väljendusrikas harmoonia. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele
teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). * TEOSED: Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest (impressionism ja ekspressionism) - koorimuusika: Jõel (Jõekaldal) (tekst Otto Roots, 1951) ; Laul sepast ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on (tekst Ilmar Sikemäe, 1951) ; Merel (tekst Otto Roots, 1951) omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile - Vokaalkammermuusika: Vokaliis G-duur; Kolm laulu kogust "Aino omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi Tamme eesti rahvalaulude kava" (Orja õhkamine, Vaenelaps, Kuku, sa
aasta klaveripaladest kuni lõpetamata 3. viiulisonaadini 1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla
jazzmuusika varasema väljendusvormiga või iseseisva nähtusega. Ragtime oli seotud minstrelit kunstiga, ühendades endas cakewalk'i tantsurütme ja istandustes levinud banjomängutehnikat. Ka siin on bassi- ja meloodiarütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui blues'ipianistide juures, vaid jämedalt lihtsustatud, stiliseeritudtavalisteks sünkoopideks. Ka ragtimes'is on esikohal euroopa muusikale omased jooned alates meloodikast, rütmikast ja harmooniast ning lõpetades palade struktuurigaRagtime pöördus minstrelite etenduste kaudu juba laia kuulajaskonna poole, arenedes seoses sellega aja jooksul üsnagi keeruliseks ja tehniliselt nõudlikuks kunstmuusikaks. Valdav osa sellest inspiratsioonist, mida mitmed euroopa heliloojad ammutasid jazzmuusikast 20. sajandi algupoolel, kuulub tegelikult just ragtime'i kontiosse. Ragtime oli saadaval nootidena. Võib pidada loomulikuks, et just ragtime oma põhiliselt
ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Elleri detailideni viimistletud väljenduslaadi on võrreldud graafikaga. Olulised on tema muusikas polüfoonia võtted ning värvikas ja väljendusrikas harmoonia
meloodiarütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui blues'ipianistide juures, vaid tahtmata on blues'i koostisosaks, kehastub kõige sagedamini lõikavas sarkasmis, kibedas eneseiroonias jämedalt lihtsustatud, stiliseeritudtavalisteks sünkoopideks. Ka ragtimes'is on esikohal euroopa või irvitavas võllahuumoris. Blues on eeskätt kaebelaul, milles kurdetakse igapäevase elu raskusi, muusikale omased jooned alates meloodikast, rütmikast ja harmooniast ning lõpetades palade ebaõnne armastuses ja paljusid muid muresid, millest vaese inimese elus kunagi puudust pole. struktuurigaRagtime pöördus minstrelite etenduste kaudu juba laia kuulajaskonna poole, arenedes Tavaliselt on blues'i tekst napisõnaline, rahvalikult lihtne ja otsekohene. Intiimsemate teemade puhul on seoses sellega aja jooksul üsnagi keeruliseks ja tehniliselt nõudlikuks kunstmuusikaks
annaabi.ee 
