JAAPAN NO-teater – Algselt oli need usupühadel korraldatud draamaetendused, sisult lüürilis-melodramaatilised. Näitlejateks ainult mehed. See on väga herolinie, kangelaslik. Tihtipeale muinasjutulise või ajaloolise taustaga. Näitlejatel on ees maskid, laval ei olnud dekoratsioone(või väga vähe) kohustulik oli foonile maalitud mänd. Liikumine on pantomiimilaadse tantsuga. Tausta muusikaks on flöötdid jakäsi trummid. See pole realistlik. Kabuki – algselt oli see nii meeste kui ka naiste poolt esitatud, siis aga prostitutsiooni probleemi tõttu 1628. keelati naised ja poisikesed ära
Romaanis ilmneb kaks omavahel tihedalt põimunud sisulist joont: üheks oleks melodramaatiline armujoon, kus ühe naise saatusse tungib neli meest, igaüks erineva suhutmisega; teiseks- sündmustikuta kultuuriromaan, ehituskunsti kivine eepos keskaegse Pariisi taustal. Romaani põhisüzeeks on võitlus Esmeralda ümber, mida peavad, nagu eespool märgitud, neli meest. Kõige nigelam osa on filosoofil ning luuletajal Gringoire'il. Ülejäänud kolmel on tütarlapsega ülimalt melodramaatilised suhted, mis on ülepingutatult paljude õnnetusttoovate juhuste tõttu saatuslikud. Kõigiga neist kolmest tekib mustlannal vahekord, mille laad sõltub iga mehe sotsiaalsest palest kuna oma ilu ja lahkusega suudab ta tahes-tahtmatult mehed endasse armuma panna. Raamatut läbiv teema on saatus. Olen seisukohal, et inimese saatus on talle sünnihetkel kaasa antud. Kahjuks ei saa seda öelda raamatukangelaste kohta, nende saatus on selline,
Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934). Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 19301941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate
Teades, et tsensor don Manrice armastaua Leonore häbitust teost nunnatõotuse murdmisest segadusse satub, otsustas Verdi ooperi lüürilist liini lihtsustada. Mitmed stseenid jäeti välja ning pearõhk asetati mustlasnaise Azucena kättemaksuteemale, mis heliloojat sedavõrd haaras, et ta ooperile Azucena nime anda kavatses. Ehkki Cainmarano tegevustiku reaks efektseiks, jõulistest kokkupõrgetest vürtsitatud stseenideks jagas, muudavad ülekobrutavad tundepalangud ja melodramaatilised intriigid sündmustiku elukaugeks ning kaootiliseks. Kontrastses ja sünges "Trubaduuris" omistas Verdi nagu "Rigolettoski" kangelaste sisemaailmale suurt tähelepanu. Ta rikastas Manrico karakterit temperamendi, lüürika ja mehise dramatismiga ning kirjutas talle itaalia revolutsioonilaulule lähedase impulsiivse, kaasaegse üleskutsena kõlava cabaletta. Rahva kujutus aga meenutab Verdi neljakümnendate aastate patriootlikke ooperikoore
iseloomulike vahepaladena esitatavate laulude saadet mängivad muusikud on samuti vaatajatele näha. Brechti tegelased kannavad sageli maske ja nende ülesandeks oli näidata näitlemist. Näidendid täis groteski, kasutas teadlikke vastandvõtteid, mis esitasid sündmusi narratiivina. Lahutas üksteisest ka teatri erinevad elemendid kõne ja zestid, hääle ja muusika. 1920. aastatel põhiosa tema loomingust õpetlikud näidendid. Hilisemad näidendid melodramaatilised. Kasutas etenduste juures rahvalikke allikaid (publik lava ümber suitsetas, või vorstikesi jne, teise allikana kasutas saksa kabareeäärmiselt politiseeritud traditsiooni. Tema puhul ka klouni tegelaskujud, ka maskide/poolmaskide kasutamine mõistujutulistes näidendites, nagu ,,Kaukaasia kriidiring". 53) (Lev Tolstoi) Tolstoi sünge olustiku tragöödia ahnusest, mõrvast ja reetmisest talupoegade kogukonnas ,, Pimeduse võimuses"
Tragöödiaid pole aga meieni jõudnud. Ei saavutanud ka ikkagi nii suur populaarsust nagu vanad klassikalised. Nende korduslavastusi tehti. Kujunes lõplikult välja 3 suure tragöödiakirjaniku kaanon (Sophokles, Europides ja ? klassikud). Komöödias teada 1 autor: Menandros kehatab uus-attika komöödiat. Tema näitemängud meieni papüürosleidude kaudu. Erines 2 asjas vanast attika kom-st: koor oli kadunud, ainult näitlejad; sisu poolest olid teemad nüüd puhtolustikulised (melodramaatilised), olid minetanud oma poliitilisuse. Uus-a kom 2. saj kui tekksi Rooma teater, siis oli otsene impulss rooma teatri jaoks (rooma autorid sisuliseks adapteerisid neid uus-a kom-id). Muus kirjanduses tõusis uuesti lüürika osatähtsus (luule). Tähtsaim keskus ülekaalukalt Alexandria (alexandria luule). Poeedid olid seal kuningate teenistuses. 3 poeeti. (3. saj tegelased) Kallimachos tegutses raamatukogus, rmtkogu kataloogi koostajana, oli lühivormide esindaja. Lühikesed
annaabi.ee 
