“ Heterostereotüübid suhtuvad teistesse stereotüüpidesse rassistliku suhtumisega. Ühiskonna ja indiviidi võiduks oleks see kui inimesed ei vaataks seda, et kes millist mehelikkust konkreetselt esitab vaid seda, et kui terve, haritud, töövõimeline ja enda eluga rahul on inimene. 2 peatükk- naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris o Pole olemas maailmas ühtset ja kõikjal kehtivat arusaama „õige“- st mehelikkusest ja naiselikkusest ning ei kehti „normaalset“ seksuaalset käitumist ning „hälbivat“. o Tänapäeval märgatakse ebasobilikke ja sobilikke käitumisi, mis puhul liigsete žestide puhul arvatakse, et tegemist on homoseksuaalsusega. Eesti talupojakultuuris oli naiste elu enam reeglistatud kui meeste oma ning naiste keha ja seksuaalsust märgistasid karmimad tabud ja reeglid kui meeste omi. Sugude vahelisest tööjaotusest
vabastamine nii: "vabastamise mõistet, mis puudutaks meid kõiki. See feminismi suund ei puuduta mitte ainult naisi ega ole lihtsalt veel üks erihuvidest. See on kogu kultuuri lähtealuse ümbermõtestamine ja eluvormi kujutlemine nii, et me kõik oleksime rohkem rahul. Seega kuigi meeste võitlus sotsiaalse struktuuride vastu ei saa kunagi olema samasugune nagu naiste oma, annab see siiski alust, kutsumaks mehi üles võitlema traditsiooniliste arusaamade vastu mehelikkusest " Ma arvan, et küsimus ei ole ainult selles, kas me naisena tahame ja peame elama nii, nagu me end eest leiame (ja nagu naise olemuse metafüüsika nõudvat), vaid kas ka meeste ja inimestena üldiselt on inimrollid samavõrd stereotüüpsed kui soorollid. (Lea Larin, Roosi Talvik 2006). Pärast minu uurimust võin uuesti öelda, et ,,Feminism" ei ole ühtne ja ühetaoline identiteet. Esiteks on see ajas väga palju muutunud, kuna maailm meie ümber muutub.
Tüdruk saab oma kehas ja hinges toimuvate muutuste kohta asjakohast teavet kergemini ja seetõttu on tema areng puberteedi ajal tavaliselt valutum kui poisil. Ema valgustab tütart nii menstruatsiooni, laste saamise ja kasvatamise kui ka neiule sobiliku käitumise osas üldjuhul piisavalt, valmistades teda niiviisi ette sulandumiseks täiskasvanute ühiskonda. Poisil enamasti niisugust tugiisikut ei ole. Tüüpilisel juhul saab ta kuulda veidi mehelikkusest ja minimaalselt seksuaalsusest, aga näiteks isadusest räägitakse talle kas väga vähe või üldse mitte. See nukker tõsiasi muudab eriti suureks isa vastutuse. Isa peaks tingimata rääkima pojaga suguelu probleemidest ja murdeeast kui suguküpsuseni viivast protsessist, samuti elu põhiküsimustest. Sest kuigi murdeealine võib väliselt paista juba nagu "suur inimene", ei ole tema mõttemaailm sellest hoolimata jõudnud välja kujuneda.
„loomuliku“ koha ning ei äratanud tähelepanu või polnud kõneväärt. Jan Löftström on läbi töötanud Soome rahvaluulearhiivis leiduva seksuaalhuumori, vanapoisi ja vanatüdruku naljandid, jutud imelikest inimestest ja muu teemaga seotud vana pärimuse ning ka 1993. aastal spetsiaalselt homoseksuaalsust puudutanud küsitluse vastused. Ta jõudis järeldusele, et soome agraarkultuuris polnud homoseksuaalsus teemaks, kuna kujutlus õigest „mehelikkusest“ ja „naiselikkusest“ ei saavutanud talupojakultuuris nii suurt vastandust kui näiteks linnakultuuris. Eesti rahvapärimusest võib leida mehe ja naise tavapäraseid rolle lõhkuvaid või naeruvääristavaid kombeid ja tavasid. Nende funktsiooniks oli tõenäoliselt maandada pingeid, mis võisid tekkida jäika normatiivse mehelikkuse või naiselikkuse mudelisse mahtumisega. Seto naiste paabapraasnik oli harilikult vastlanädala neljapäeval peetav naiste pidu, kus
kui tööalaselt juba midagi saavutada on suudetud. Samuti ei ole enam eluvõõras nähtus, kui mees köögis toimetab. Siiski arvan, et naiste diskrimineerimist tuleb tänases ühiskonnas ette, kuigi see pole nii katastoofiline ja teravalt eristuv. Kõige tüüpilisemaks näiteks on naiste tööalane diskrimineerimine. Miskipärast võib siin-seal kohata uskumust, et naisülemused pole piisavalt pädevad, et neil jääb pisut nn. mehelikkusest otsusekindlusest ja domineerimisvõimest puudu. Seetõttu eelistatakse kõrgetele kohtadele mehi, isegi siis, kui naise kvalifikatsioon võib mehe omast parem olla. Usun, et sellised valikud tehakse enamjaolt alateadlikult, on ju veel mingil määral inimestesse sisse jäänud traditsiooniline uskumus meeste-naiste rollidest. Juhul, kui mõni naine ongi tööalaselt tippu jõudnud ning tema alluvuses mehed töötavad, võib sellelt pinnalt probleeme tekkida
identiteediloomega, kuid lisaks sellele luuakse pilt endast kui ,,kangelasest", kes kontrollib seda segadust väljaspool läbi omanduse, võbiolla irooniaga, aga see on ka selline üldlevinud praktika. Kangelane ja maskeraad on vastuolulised terminid või praktikad, kuid see ei tähenda, et need on valed. Naiste maskeraadi tehnika võib olla n.ö emantsipatsioonitehnika, mille abil suunatakse mees- ,,kangelase" ,,male gaze" kõrvale. Sest me elame patriarhaalses maailmas. Kuid mehelikkusest ja naiselikkusest on üldse raske rääkida, sest tänapäevases kultuuris lähenetakse nendele markeerijatele nagu ühele paljudest eriustest, mis iseloomustasid ,,traditsioonilist" korda. Nagu osa folkloorist või ajaloost. Riietus - 80ndate naine ja 2009 mees (krae, sall, tukk Juku sünnipäeval). Samamoodi sooliste märkidega Oluline küsimus: Seega positiivne pilk ütleb, et naised ei ole passiivsed, vaid aktiivsed oma rolli loomisele tarbimise läbi
annaabi.ee 
