Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning
tekkis rändmuusikutest kutseliste muusikute kiht, kes jagunesid tsumftidesse. Pariisist sai haridus ja teadus keskus, kus asutati Notre-Dame katedraali juurde kool, kuhu kogunes ka palju nimekaid heliloojaid tekkis esimene muusikaline koolkond maailmas. Nende looming põhineb organumil, tekib 3-4 häälsus, kujuneb kaasaaegne noodikiri. Ars-Nova koolkond tekkis 14 saj. renessansse künnisel. Hakkasid oluliseks pidama loojaisikut. Neil oli täielik noodikiri, kasutati erinevaid meetrumeid. Muusika keskajal Kuna keskajal oli väga suur võim kirikul siis oli suurem osa tollasest muusikast vaimulik. Jumalateenistuste ajal esitatav muusika pidi olema karge ja ebamaine, et luua kujutust paradiisi inglikooridest. Keskaegse ühiskonna ideaalid erinesid täielikult antiiksetest: kui antiikajal oli ideaalideks inimese füüsiline välimus ja kõiksugu maiste hüvede nautimine siis keskaegne eluideaal kujutas inimest,
Johann Christian Friedrich Hölderlin (1770-1843) Üks suurimaid saksa lüürikuid Hölderin õppis Tübingeni ülikoolis teoloogiat ning huvitus juba nooruses vanakreeka mütoloogiast ja kirjandusest. Tema looming, mis järgis algul klassitsismi põhimõtteid, kuid suundus hiljem romatismi poolde, ülistab ilu ja harmooniat ning toetab vabadusideaale. Hölderin tõi palju uut ka poeetikasse, eriti keelelise väljenduse alal. Ta hülgas oma luules riimvormid ja kasutas sageli kreeka luule meetrumeid. Harmooniline looduse maailm, mida kehastavad jumalad,jääb Hölderini äratundmise jägi inimestele küll kättesaamatuks, kuid poeet rõhutab, et jumalaid vajab isegi geenius. Hölderlin oli vaimustunud vanakreeka kultuurist. 1804 avaldas ta tõlked Sophoklese tragöödiatest "Kuningas Oidipus" ja "Antigone". Need uuenduslikud tõlked pälvisid palju kriitikat. Hölderini peateoseks oli romaan ,,Hyperion", luuletused ,,Pool elu", ,,Saatuselaul". Novalis (1772-1801)
Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast
kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast ja
Araabia kirjandus 500622 islami-eelne kirjandus: luule ja proosa. Luulet peeti kõrgemaks. Luule jaguneb: qasída (kassiida). Ood, mis koosneb erinevatest teemadest, 50100 bayt'i. Bayt on väikseim üksus luules, kaksikvärss ehk distihhon. Koosneb kahest reast ehk hemistrihhist. Bayt'id ühendati kokku riimiga. Qasida'd on paarisriimilised. Git'a umbes 10 bayt'i pikk, osa qasida'st. Väljendab üht mõtet või teemat. Meetrumeid on bayt'is 16. Vanim neist on radzaz, rütm, mis peaks meenutama kaamli sammu. Luulet esitati muusika saatel. Kasutati väga palju metafoore ja siimileid (võrdlus). Usuti, et luuletajad on maagilised olendid, kes on vahendajateks nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Veel arvati, et luuletaja sisse on läinud dzinn, kes sunnib inimest kummalisel viisil rääkima. Luuletajad olid ühiskonnas väga hinnatud. Luuletajate kõrval tegutsesid meelespidajad nad
annaabi.ee 
