Vargamäe naised-kes nad on? Oma viieköitelises epopöas ,,Tõde ja õigus" on Anton Hansen Tammsaare andnud igale tegelasele oma elufilosoofia ning kindlad rollid. Nii nagu on epopöa esimeses köites vargamäelaste meespere ülesandeks pidada igipõlist võitlust maa ja üleaedsetega, on ka naisperel täita oma rollid. Eelkõige oli Vargamäe naisperel täita tööka pereema roll, rügades nii laudas, majapidamistöid tehes ning aja jätkudes ka välistöödel. Tihtipeale oli töö hulk ja maht veel suuremgi kui loomadel. Kuna hobused, lehmad ei saanud kurta ega hädaldada, tuli neile aeg-ajalt puhkust anda, pererahval aga selline luksus puudus. Ei lugenud sel juhul Krõõda peenike piht ega
ja pidevat tegutsemist. Kõige kiirem aeg oli heinaaeg, kus Krõõt mõistis, mida tähendab perenaine olemine. Ta tõusis päikesega, talitas loomad, koristas ja küüris, tegi lõuna ja viis selle heinamaale perele. Ta aitas ka ise heina teha ning kui teised pärast lõunat puhkasid, pidi Krõõt koju jooksma, et lehmi lüpsta, misjärel ta jälle heinamaale pidi minema, et seal paar tundi kasulik olla. Hiljem pidi Krõõt veel sigu söötma ja õhtusööki valmistama. Kui meespere magama läks, siis jäi perenaine veel üles, et kedrata, kuni ta voki taha magama jäi. Naise töö võib tunduda mehe omast kergem, kuid tegelikult on see palju rutiinsem ja puudub nähtav tulemus iga päev peab kõike ikka uuesti ja uuesti tegema. Selle tõttu vananesid talunaised tihti enneaegu. Ka Tammsaare enda ema suri noorena, samas kui isa elas palju kauem. Maril oli mõnes osas veelgi raskem lisaks perenaisekohustusele oli tal seitse last, keda kantseldada
sünonüümiks ja see näis olevat lõpmatu. Hudsoni hurmavas orus kuulusid parimad maatükid jõe ääres kolmeteistkümnele mõisale, igaüks keskmiselt kakssada hektarit suur, nende hulgas ka Rooseveltide perekonna Hyde Park. Nende peermehed elasid korrapärast elu, mis meenutas keskmiste inglise mõisnike oma. Tegeldi põllumajandusega ja sugugi mitte meelelahutuseks põllult koristati rikkalik saak ja kari oli väga head tõugu. Kuid meespere huvi ei köitnud niisugused õieti ikkagi tühised asjad veidi rohkem kui saja kilomeetri kaugusel lõunas kihas määratu suur New York. Wall Streedil aga otsustati Ameerika saatuse üle. Kõik keerles suletud ringis: kui Franklini isa läks tööle siis sõitis ta Wall Streedile, kui ta koju tagasi pöördus siis sõitis ta Hyde Parki, kus naabrid olid needsamad; Rooseveltide lähedal elasid Vanderbiltid ja Astorid ja Rogersid ärimaailma koorekiht, ennekuulmatult rikkad inimesed.(4)
Hudsoni imelise oru parimad jõe- äärsed maatükid kuulusid kolmeteistkümnele mõisale - igaüks keskmiselt kakssada hektarit suur. Nende hulgas ka Rooseveltide perekonna Hyde Park. Mõisade peremehed elasid korrapärast elu, mis meenutas keskmiste inglise mõisnike oma. Enamuses tegeldi põllumajandusega ning sugugi mitte meelelahutuseks põllult koristati rikkalikku saaki ning kari oli väga head tõugu. Siiski ei köitnud meespere huvi sellised tühised asjad, sest veidi rohkem kui saja kilomeetri kaugusel lõunas kihas määratu suur New York, kus Wall Streedil otsustati Ameerika saatuse üle. Elu keerles suletud ringis: Franklini isa sõitis tööle Wall Streedile ning tagasi koju Hyde Parki, kus naabriteks olid alati needsamad: Vanderbiltid, Astorid ja Rogersid ärimaailma koorekiht ja ennekuulmatult rikkad inimesed. 2 Esimestest sammudest peale, mida Franklin suures maailmas tegi, olid vanemad kindlad, et ta
Mitmesuguste kutseoskustega puutöömeistrite olemasolust maal 19. sajandi algul annavad tunnistust ka 1820. aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke, rangipuid, vankrirattaid jm. Viisutegija Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Suvel ehitati ka elamuid ja kõrvalhooneid. Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu "surnud" on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal
ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei. Ta kippus unustama kõiki teisi õppeaineid, tuupis ainult saksa keele grammatikat, luges saksakeelseid raamatuid ja tagus sõnu pähe. Aga kui preili söögituppa ei ilmunud, oli Indrek tusane ja nukker, liiatigi kui kuulis, et preili oli käinud lobisemas mõne teisega, kel jätkus preilile ainult imetlust. Kõigil jätkus preilile ainult imetlust, sest tema oli ainuke naistäht meespere pilvises taevas. Ainult härra Koovi oli Ramilda kohta nähtavasti teises arvamuses, sest Indrek kuulis kord, kui ta tema kohta lausus: ,,Kisseinaja barõsnja". Mis see tähendas, seda Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku. Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati
annaabi.ee 
