a. Lõpetanud 1880. a. ülikooli filosoofiadoktori kraadiga, alustas ta Tartus aktiivset tegevust ühiskondliku ja kultuurielu avaral rindel. 1882. a. sai K. A. Hermannist J. V. Jannseni ajalehe "Eesti Postimees" ja 1886. a. "Postimehe" toimetaja. 1889. aastast oli ta Tartu ülikoolis eesti keele lektor. Ühte oma tähtsamat ülesannet nägi ta kooride varustamises noodiliteratuuriga. Ta hakkas välja andma "Eesti Postimehe Muusika-Lisalehte", milles 1882-1884. a. avaldas arvukalt sega- ja meeskoorilaule, põhiliselt saksa heliloojate loomingust. 1885. a. asus ta toimetama esimest eesti muusikaalast ajakirja "Laulu ja mängu leht". "Laulu ja mängu leht" muutus koguni entsüklopeediliseks käsiraamatuks, kust võis leida vastust nii muusikaajaloo kui ka -teooria küsimustele. K. A. Hermanni muusikaharidusliku tegevuse hinnatavamaid külgi on eesti rahvalaulu propageerimine ning levitamine. 1888. a. avaldas ta üleskutse
Laulupeo ettevalmistusega seotud küsimused kajastuvad laialdaselt Koidula kirjavahetuses Jakobsoniga Esimese üldlaulupeo kava Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi "ülimalt ohtlikuks". Seetõttu hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi Jannsen propagandat ja andis eeskuju "Vanemuise" seltsiga. Ta hakkas "Eesti Postimehes" järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: "Meil Soomes poleks säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata." 1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid "Vanemuise" koorid Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks. Kontsert sai
laialdaselt Koidula kirjavahetuses Jakobsoniga . (4) 3. Esimese üldlaulupeo kava Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi "ülimalt ohtlikuks". Seetõttu hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi Jannsen propagandat ja andis eeskuju "Vanemuise" seltsiga. Ta hakkas "Eesti Postimehes" järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: "Meil Soomes poleks säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata.". (4) 1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid "Vanemuise" koorid Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks
aastal Tallinna Riiklik Konservatooriumi koorijuhtimise erialal (professor Gustav Ernesaksa klass) ja 1973 kompositsiooni erialal (Eino Tambergi klass). Töötanud 1970-1973 Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõuna ning 1973-1986 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis vanemõpetajana. Juhatanud Tallinna Üliõpilassegakoori (1967-1979), segakoori "Olevine" (1979- 1983), Tallinna Õpetajate Naiskoori (1990-1994). Tema loomingus on naiskoorilaule, meeskoorilaule, segakoorilaule, soololaule, vokaal sümfoonilist muusikat ja instrumentaalmuusikat. Võitnud 1969. aastal üleliidulisel noorte heliloojate konkursil I preemia (nelja koorilaulu eest). Võitnud preemiaid koorilaulude konkurssidel. Rein Rannap (06.10.1953 Tallinn), pianist, helilooja, improvisaator. Isa - Heino Rannap, muusik, pedagoog, muusikapedagoogika uurija, ema - Ines Rannap, viiulisolist, pedagoog, muusikakriitik.
Laulupeo ettevalmistusega seotud küsimused kajastuvad laialdaselt Koidula kirjavahetuses Jakobsoniga. Esimese üldlaulupeo kava Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi "ülimalt ohtlikuks". Seetõttu hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi Jannsen propagandat ja andis eeskuju "Vanemuise" seltsiga. Ta hakkas "Eesti Postimehes" järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: "Meil Soomes poleks säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata.". 1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid "Vanemuise" koorid Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks
"Siis mängisin meeskoori noodist, vist laulupeo noodist. Neid oli...Tenor oli viiulivõtmes. Mängisin oktaav kõrgemalt! Selles noodiraamatus oli Bortjantski laul "Tule nüüd, tule hõiskama." Pärast teisi lapsi hüüdes kutsusin neid siis oma juurde: "Tule nüüd, tule hõikama!" Hakkasin kohe nelja häälega mängima. Ei olnud meil Punschelit. Toru-Jaagupil oli. Nurusin selle omale. Sain kingituseks ja mängisin läbi. See oli kergem, olin enne mänginud meeskoorilaule, need olid raskemad." Nii jutustas Mart Saar ise oma lapseeas alanud kiindumisest muusikasse. 5 1.2 Kaansoo külakool Tuli kooliaeg. Mart Saar viidi ümber raba nurga asuvasse Kaansoo külakooli. Linnulennult üle raba oli see ainult kuus kuni seitse kilomeetrit kodust eemal, kuid otse sinna ei pääsenud. Tee ringi oli hoopis pikem. Ka läbipääsemine ei olnud kerge. Seetõttu tuli koolis elada. Hea oli kui laupäeviti koju sai
annaabi.ee 
