meie juurde ning kõiki tajutud ja aistitud asju oleme tundnud tema jaoks ja tema erinevates osades. Loodus on õpetanud meid tegutsema just nende tunnete järgi. Samas ei saa alati looduse õpetust usaldada, kuna vahel ajab see meid just sinna poole, millele meie mõistus on vastu. Seega ei sõltu aistingud meie tahtest. Meeltega haaramine on alati seotud meie mõtlemise ja aistimisega. Keha saab olla ilma nendeta, kuid need ei saa eksisteerida ilma kehata. Seega saab järeldada, et meeleaistingud tulevad kehast või lihtsalt Jumal paneb meile sellise mõtte pähe. See aga ei ole Jumala headusega kooskõlas. Järelikult peavad materiaalsed asjad eksisteerima. Keha ja vaimu erinevusi otsides on välja toodud erinevaid võrdlusi. Esiteks on keha oma loomuselt jaotatav teda saab jagada osadeks, kuid vaim on jagamatu, ühtne tervik. Vaimu mõjutab üksnes aju, keha puhul on aga loomulik see, et teda ei liiguta ükski kaugem osa.
Kui aga uurida neid asju, mille olemasolus saab veenduda vaid neid meeltega tajudes, siis saab veenduda, et inimene eksisteerib, kuna ta veendub asjade olemasolus mõtlemise, kahtlemise ja arutlemise käigus. Seega tajub inimene erinevaid kehi intellektiga ning oma vaimu on kõige kergem tajuda. Samas rõhutab Descartes, et inimese vaim eksib üsna tihti ning sageli on tõde raske uskuda. Kuuendas meditatsioonis arutleb autor materiaalsete asjade eksisteerimise üle. Meeleaistingud on Descartese arvates seotud kujutlusvõimega, st kui me suudame objekte ette kujutada, siis nad on olemas. Igal objektil, mida inimene tajub, tekib inimesega eriline seos inimese aju teeb meelelise tajumuse põhjal järeldusi. Järelikult ei peta meid meeled, sest siis oleks selleks petturiks Jumal, vaid me teeme mõnikord saadud info põhjal ekslikke järeldusi. See, kuidas neid järeldusi teha, õpetab meile loomus, mis on inimese vaimuga lahutamatult seotud
tekkida mittemillestki. Samuti ei saa miski olev muutuda mittemillekski. Aga Parmenides läks teistest kaugemale. Tema arvates polnud tõeline muutus üldse võimalik. Miski ei saa muutuda millekski muuks kui selleks, mis ta juba on. Ta muidugi tundis, et looduses toimuvad pidevad muutused. Seda tajus ta oma meeltega. Aga ta ei suutnud seda tõsiasja kõlastada oma mõistusega. Ta pidi valima, kumba ta usaldab rohkem, kas meeli või mõistust, valis ta mõistuse. Tema arvates loovad meie meeleaistingud maailmast väära pildi, mis ei ole kooskõlas inimese mõistusega. Vanakreeka filosoof Herakleitos elas Väike-Aasias Efesoses. Ta usaldas oma meeli rohkem kui Parmenides. Parmenides ja Herakleitos olid mõnes mõttes täielikud vastandid. Tema arvates olid looduse põhiomadusteks just pidevad muutused. Ta arvas, et maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast ütleski ta, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks,
Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros (341-270), kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane. 306 asutas Epikuros Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad. Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros, kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane.Epikuros asutas Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
Anaximenes väitis, et kõikide asjade algaineks on õhk või udu. Anaximenese arvates tekkisid nii maa, vesi kui ka tuli õhust. Seega jagas ka tema arusaama, et looduses toimuvate muutuste allikaks on teatud algaine. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 38) Parmenides (vt Lisa 4) Parmenidese arvates oli kõik olev alati olemas olnud. Ta arvas, et miski ei saa tekkida mittemillestki. Samuti ei saa miski olev muutuda mittemillekski. Tema arvates loovad meie meeleaistingud maailmast väära pildi, mis ei ole kooskõlas inimese mõistusega. Oma ülesandeks pidas ta paljastada kõik "meelepettuse" vormid. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 38-39) Herakleitos (vt Lisa 5) Herakleitos arvas, et nii heal kui kui ka kurjal on oma koht tervikus. Kui vastandite vahel poleks pidevat võitlust lakkaks maailm olemast. Ta arvas ka, et enamik inimesi juhindub omaenda mõistusest, kuigi on olemas loodusseadus, millele alluvad kõik
eetiliselt käituda. Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros (341-270), kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane. 306 asutas Epikuros Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada - vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
annaabi.ee 
