75% vastava piirkonna ajurakkudest on hävitatud enne kui mingid välised sümptomid ilmnevad. Selle tagajärjel võivad ilmneda sellised haigused, nagu multiskleroos, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, hüpoklükeemia, AIDSi dementsus, ajukahjustused ja neuroendokriinsed hälbed. Isegi taoline organisatsioon, nagu USA Eksperimentaalse Bioloogia Ühingud (FASEB) hoiatab, L-glutamaadi kasutamise eest rasedate naiste, imikute ja laste puhul. Paljud USA tuntud arstid ja meditsiiniteadlased on ühinenud võitluses aspartaami kasutamise vastu toiduainetes.
taastada. Sama paralleeli võib tõmmata ka inimestega, kes nii öelda ``tapavad`` oma kopse- nimelt suitsetades. Üha enam teismelisi hakavad suitsetama keskooli algusaastail ning jäävad sõltuvusse. Noore ja rumalana tehtud teod mõjutavad meie tulevikku. Inimese tervis on tema kalleim vara ning olenemata tänapäeva arenenud meditsiinist, ei ole kõik haigused ja tervisekahjustused ravitavad. Muidugi on võimalik hingehinna eest ravida end, aga on haigusi, mille ravimiseni pole meditsiiniteadlased veel jõudnud ja surematuse eliksiir on minuteada veel leiutamata. Kui inimene tahab elada täisväärtusliku elu on tema tervise ainsaks hoidjaks tema ise. Hoides eemale igapäevaahvatlustest on võimalus elada väga tervet ning huvitavat elu. Puu põhikomponentideks on toestav tüvi ja maa sees tugev juur, järgmistena oksad laiali sirutatult mille otstes lehed, mis kõik ammutavad puule vajalike toitaineid
eoseid. Nii aitavad nad ka kärbseseenel levida ja soodustavad sellega metsapuude kasvu. Punast kärbseseent on peetud Euraasia vanimaks joobeaineks. Kuigi punases kärbseseenes võin näha Vana Maailma olulisimat hallutsinogeeni, on mõistetav, et tal on oluline koht ka inimeste usundilises või sümboolses maailmapildis. Tead on kõige enam mainitud folklooris või mütoloogias. Samas on leidnud ta ka eriti laialdast kasutust meditsiinis. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, 8 tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud
Nii aitavad nad ka kärbseseenel levida ja soodustavad sellega metsapuude kasvu. Punast kärbseseent on peetud Euraasia vanimaks joobeaineks. Kuigi punases kärbseseenes võin näha Vana Maailma olulisimat hallutsinogeeni, on mõistetav, et tal on oluline koht ka inimeste usundilises või sümboolses maailmapildis. Tead on kõige enam mainitud folklooris või mütoloogias. Samas on leidnud ta ka eriti laialdast kasutust meditsiinis. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 24; Dunn 1973: 490-491 ). Aga muret tekitab rohkem Punane kärbseseen, kes on võõrliigina sisserännates ennast väga mugavalt Austraalias tundma hakanud. Ta on moodustanud uue sümbioosi kohalike pöögi puudega ja arvatavasti asendab seal kohalikke liike
järel. Enamasti toimub 1224 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus. Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral ikka. Punane kärbseseen on leidnud meditsiinis laialdast kasutamist. Teda on kasutatud hambavalu puhul, halvatuse korral, radikuliidi, reuma raviks. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased sellega ravida paljusid haigusi: krampe, närvihaigusi, tuberkuloosi angiini, kilpnäärmehaigusi, veresoonespasme jt. haigusi. Et saada haigele kohale pealemäärimiseks kasutatavat ravimit, pannakse kärbseseene tükid kinnisesse pudelisse või purki ja lastakse paar päeva seista, misjärel muutub seen kollaseks õliks. Ravi kärbseseenega peetakse siiski ohtlikuks ega reklaamita selle kasutamismooduseid. 3. Harilik murumuna (Lycoperdon perlatum)
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises "seisundis" kui ka kliinilises surmas oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene üldse midagi kogeb ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik ükskõik kuidas me neid nähtusi ka tõlgendame. Selline asjaolu tõestab vähemalt ühte vankumatut tõsiasja teadvus ei sõltu töökorras ajust. Vähemalt selline asjaolu on täiesti kindel. Isegi meditsiiniteadlased peavad seda tunnistama. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha ega kuulda, tunda. Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib ,,mingisuguses mateeria vormis" ajust eralduda ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see ,,miski", mis eraldub ajust
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises "seisundis" kui ka kliinilises surmas oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene üldse midagi kogeb ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik ükskõik kuidas me neid nähtusi ka tõlgendame. Selline asjaolu tõestab vähemalt ühte vankumatut tõsiasja teadvus ei sõltu töökorras ajust. Vähemalt selline asjaolu on täiesti kindel. Isegi meditsiiniteadlased peavad seda tunnistama. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha ega kuulda, tunda. Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib ,,mingisuguses mateeria vormis" ajust eralduda ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see ,,miski", mis eraldub ajust
annaabi.ee 
