suletud lohus soolappe, on üllatus suur. Lohu põhjas oleks tegu justkui väikese madalsooga, kus esineb rohkesti turbasammalt ja teisi samblaid. Siia lohku koguneb kevadine lumesulavesi, mille tulemusena on tekkinud nii omapärane ja ootamatu kooslus turbasambla ja kattekolla padjanditega. Soolapid on punktist näha. Tekst on lihtne ja selgitav. 7. Ristikuused asusid varem Tõravere - Peedu maantee ääres ja olid meie esivanemate puukultuse märkideks. Matuserongi möödumisel lõigati kuuse sisse kadunu mälestuseks, mõnel pool ka selleks, et kadunu ei pääseks koju käima, rist. Kahjuks on ristikuused tänaseks hävinud ja meenutada võib vaid kohta, kus nad kunagi tunnistasid meie kaugete esiisade puukultuse ja pühade puude traditsiooni edasikandmist. Taimestikus domineerivad kuused. Rohkesti on laanelille, maikellukest ja kuutõverohtu. Jällegi võib matkajat tabada pettumus kuna punktis räägitud kuuski tegelikult enam ei ole. 8. Kerikmägi
Tal meenub talve päev, kui ema saatis teda vanaemale-vanaisale leiba viima. Oli väga libe. Ta kukkus, ninast hakkas verd jooksma. Vanaema pani talle kompressi ninale, kuid nina paistetas ikka. Kui Helvi koju jõudis sai ema kohe aru, et Helvi oli kukkunud. Oli 1. jõulupüha 1935. a. Ilm oli külm, lumi sügav. Sel päeval suri Helvi vanaisa 87 aastaselt. Ta mäletab täpselt kirstupaneku õhtut, kus osales palju inimesi. Ta vaatas läbi külmunud klaasi matuserongi, mis viis vanaisa põrmu Lähte kalmistule. Pärast vanaisa surma koli Helvi vanaema nende juurde. Talle anti elamiseks kõige suurem tuba. Helvile meeldis vanaema toas käia. Vanaema näitas talle riidekirstus olevaid asju. Eriti meeldisid Helvile seal olevad tanud.Kui vanemad tegid põllu-või heinatöid, hoolitses vanaema loomade ja laste eest. Kuid kui vanaema kaks õde Anna ja Liisa haigestusid, kolis vanaema nende juurde ja Helvi ei näinud rohkem oma vanaema
ilmutada ei taha. PEATÜKK NELI Kapsaussid tulevad aknalaule keda see suvi eriti palju on ületee naabri peenraid laastamas,ja ka parvedega tema juurde tulemas. Martin Justusel ei tule kirjutamine täna välja kuna on tuppikus ja ei tea kuidas jätkada sealt kus eile pooleli jättis, ehk ohvrilaev on sõitnud Delose saareni ja Sokratesel on 30 päeva jäänud elada. Siis vahtides aknast välja näeb ta 45 aastase tuletõrje pealikku matuserongi kes vaid neil aastat temast varem. Ta otsustab ka ise jalutama minna, ületee aga peatub ta pilk mullas töötava naise peal kes naeratab talle. Tänavanurgal istub vana jutukas ehitusmeister Rähn keda Martin Justuse vältida ei saa ning on sunnitud rääkima möödunud rongist, ,Rähn mainib, et pasunad olid tuunist ära ja võhmast otsas, samuti soovib ta, et surnud vana Moora tema matusel pasunat mängiks nagu vana meister ikka
kabelite, pühakodade ja surnule tähtsate paikade ees ( 2004: 209). Ristilõikamise traditsioon oli venelastele võõras, kuid kodukäija tõrjumise paganausulised rituaalid olid neile tuttavad küll. Näiteks, esimesel ristmikul peatuti ning pöörati kirst vastu päikest kolm korda ümber, niimoodi elavad "eksitasid kadunukese jälgi", igal järgneval ristmikul peatuti ja suitsutati viirukit. ( 1999: 522). Nõukogude perioodil oli matuserongi rivistus võimude poolt ette kirjutatud: esimesena läksid ordenite ja medalitega isikud, seejärel pärjakandjad ja nende vahetus, järgnes orkester, kelle järel sõitis veok puusärgiga. Rongkäik võis mööduda viimasest töökohast. Tavainimeste matustel läks ees lähedane sugulane mälestusplaadiga, seejärel matusekõneleja, puusärgikandjad ja omaksed (Järve 2007: 22). 11
unustamistest, vääritimõistmisest ja kaheldavatest rõhuasetustest sündinud ning aastatega aina kogunenud liigliha. Legendaarseks sai JK juba oma eluajal. Kaasa aitas sellele nii tema tegevus Eesti tagavarapataljoni ülema abina kui Tartumaa kaitseliidu ülemana ning kaitseliitlastest moodustatud partisanipataljoni ülemana. Tema õnnetu hukkumine Paju lahingus andis legendi arenemisele veelgi hoogu. JK matused seiskasid Tartus igapäevaelu, tõid kokku ennenägematult suure matuserongi ja kutsusid ajakirjanduses esile ülistavate järelhüüete laine. JK oli üks kahest Eesti ohvitserist ( teine oli kapten Anton Irv), kelle nimi omistati tema juhitud väeosale ning kelle sõjalisi teeneid vääristati postuumselt kolme vabadusristiga (kokku pälvisid kolm risti vaid üheksa meest). Teise maailmasõja eel kajastati JK elulugu kolmes raamatus ja kümnetes artiklites. Nõukogude okupatsiooni kümnendeil võtsid JK nime endale mitmed põrandaalused
keha eest, eks ole? Kui teil on ette näidata laip, mis tunnistatakse minu omaks, siis on kõik korras ja võib-olla tasutakse teile selle eest koguni kahekordselt.» «Mina, mileedi!» hüüdis Felton. «Kuidas te võite oletada, et ma võtaksin tasu teie elu eest? Oo, te ei mõtle, mis te räägite!» «Laske mul toimida, laske mul toimida nii, nagu ma tahan, Felton,» ütles mileedi vaimustudes. «Iga sõdur peab olema auahne, eks ole tõsi? Teie olete leitnant, minu matuserongi saadate aga kapteni aukraadis.» «Mis olen ma teile ometi teinud,» küsis Felton vapustatult, «et te tahate minu peale panna niisuguse vastutuse inimeste ja jumala ees? Mõne päeva pärast lahkute siit, proua, teie elu ei ole siis enam minu valve all,» lisas ta ohates, «ja võite sellega teha, mida tahate.» «Ah nii!» hüüdis mileedi, nagu ei suudaks ta enam vastu panna pühale vihale. «Teie,
annaabi.ee 
