3 Pärast seda mähiti muumia lõuendisse, mille kihtide vahele pandi erinevaid amulette, mis teda hauataguses elus kaitsema pidid. Näole pandi mask. Kui see tehtud, mähiti laip veel kord sidemetesse. 1.3.Matmine Matmine oli pidulik igas ühiskonna klassis. Saatjateks olid tavaliselt teenijad ja salk naissoost leinajaid, kes kandsid hauapanuseid. Nende hulgas olid ka elukutselised matuselised, kellele ka maksti. Enne kui muumia oma lõplikku puhkepaika jõudis, puudutas Osirist kujutavat maski kandev preester kadunu huuli anh’i ehk elu sümboliga, andes talle võime järgmises elus süüa, hingata ja rääkida. Sõltuvalt surnu rikkusest, oli tema hauakamber täis maagilisi kujukesi ehk ušebti’e, kes pidid hauataguses elus etendama teenijate osa. Tihti kaunistati kambri seinad maalingutega, millel kujutati toitu, veini, õlu ja
Kakas hauakaevajat kaevavad ophelialale hauda natukese aja p ärast läheb üks viina too ma ja il muvad Hamlet ja Horatio kes arutavad üldse nende pealuude ja asjade üle ja selle üle kuidas m õni võib hauas laulda. Lõpuks lähevad selle kaevaja juurde ja saavad teda et sinna hauda mida ta kevab maetakse naine ja see pealuu mus hamleti e es on kuulus kunagi ühele hamleti heale tuttavale narrile Yorickule. Ntukese aja präast tulevad matuselised j a panevad ophelia hauda eritates sellega ju mala k öäsku kunag tgelikkuses olek pidanud teda loobitama kividega ja pahti viska ma kuna ta oli e mndalt ise elu v õtnud. Lõpuks hüppab laertes ka hauad et viiamst korda hüvastuii jätta siis aga il mus välja hamlet kes naeruvääristas laertese käitumist nad läksid käsipidi kukku kuid nad siiski e e maldati üksteisest ja kõik läksid o mateeed. II stseen
nägi haua kõrval olevat risti kus oli kirjas Helene von Habermann ja nagu üks jääkülm sõrm pikalt ja valusalt sõnumi ta südamesse kirjutanud teadis ta korraga, et lesk obersti proua N keegi mu ei olnud kui proua Helene ainus tütar Hilde. Väriseval käel võttis ta kübara peast ja heitis sõrmed risti. Ka siin oli ta hiljaks jäänud ja ainult selle teekonna lõpetamisele jõudnud. Kuni haud valmis tehti lilledega kaeti ja matuselised minema hakkasi toetas end Ain eemale ühepuu najal ja vaatles edasi-tagasi voolavat inimestehulka. Alles kui kõik valmis oli ja viimanegi saatja ära läinud, tuli ta jälle lähedale ja istus proua Helene haua jalg otsas seisvale raudsohvale. Seal olid nad kõik , kes endisel ajal vastu armsad ja lahked olid : onu Adelbert, proua Helene ja Hilde. Ja see järel hakkas ta ennast painama et ta oleks võinud varem tulla lõpuks saabus õhtu kuni surnuaia uksi lukustades ta sealt ära aeti
enamasti pakutakse kerged suupisted. Matusekorraldajad toitu tagasi koju ei too, see jaotatakse 12 külaliste vahel. 1998. aasta küsitlus kinnitas, et toidupakkumine kalmistu väravas on populaarne ka tänapäeval, kuid peamiselt külades (Torp-Kõivupuu 2003: 77). Tänapäeval selgitatakse toidupakkumist kalmistul tihti asjaoluga, et kõik matuselised ei tule peietele või pole kõiki lihtsalt majanduslikult võimalik peielauda paluda. Üldiselt näeb tänane matusetalitus kalmistul välja järgmiselt: leinajad sisenevad kalmistule, leinatalituse läbiviija juhatab kirstukandjaid. Kirst asetatakse hauda endiselt ida-lääne suunas ja hauatähis asetatakse haua peatsisse. Kirstu sängitamisel toimub ka peotäie mulla ja lillide hauda heitmine. Haua täitmise ajal jalutavad matuselised kalmistul või puhkavad. Hiljem asetatakse
Juba järgmisel pühapäeval oli matuste kord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Esiteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andrese kolmas tütar Anni. Saunaeit, ütles, et Juss tahtis oma lapsi kätte saada. Eit ütles veel, et Mari laste surm on tema patupalk. Seni kuni Eespere vanemad inimesed surnuaias lapsi matsid, jäeti Andrese ja Mari teised lapsed saunaeide hooleks. Oli ilus tuisune talvepäev ja lapsed läksid salaja paljalt lumehange hullama. Kuni matuselised koju jõudsid olid lapsed juba haiged ja Anni surigi kahe päeva pärast. Maret ja Liisi said aga lõpuks haigusest võitu. Poisid Andres, Indrek ja Ants - ei jäänudki haigeks. 22. Noore Andrese ja Indreku karjapõli (XXXI ptk.) Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kaisid omad lapsed karjas, polnud vaja võõraid kaubelda. Karjalaste suureks eeskujuks oli vana karjane Matu, kes rääkis lugusid, kuidas ta oli Oru Pearuga tammide pärast kakelnud
Pärast õnnestunud jahti ja kalapüüki korraldati tänuohverdus. Nõukogude ajal hävitati paljud ohverduskohad või jäeti maha, aga neid on ka tänapäeval. Pärast NSVLi lagunemist on pühapaiku taastatud. Kaasajal püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Surnu maetakse kirstuga, hauda pannakse kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Hauale ehitatakse hauaehitus, mis on väikese maja kujuline. Haua juures kaetakse väike söögilaud, kus matuselised söövad. Manside uskumuste järgi on naisel neli ja mehel viis hinge. Üks hing, is-hor, läheb pärast surma hauda. Kui keha ära mädaneb, siis muutub hing mardikaks. Teist hinge, urt, kujutatakse inimese- või linnukujulisena. Arvatakse, et ta asub inimese peas ning lahkub sealt uneajal linnu või sääsena. Teda võisid näha ainult samaanid kuuvalgel. Kui see hing lahkus inimesest kauaks ajaks, siis inimene kaotas teadvuse ja suri. Pärast surma läheb see hing surnute riiki. Kolmas
annaabi.ee 
