Need on ainut oletused,ning me ei saagi kunagi teada kellel oli õigus,kellel mitte.Eesti asukoht on kultuuri omandamiseks väga hea,sest üle lahe asub Soome,loodesse jäävad Rootsi ja Norra ning itta Venemaa.Tänu kaubateedele on kultuuri levik mitmekülgne ja laialdane,nii et baltlaste argument on veidi liialdatud,eestlased ja lätlased oleksid ka ilma sakslasteta edasi eksisteerinud. Baltisakslased olid haritud ning uhked, kuid eestlased enamjaolt matslikud,harimatud.Oli vähe neid,kes julgesid sakslastele vastu hakkata.Sakslased vabastasid eestased orjapõlvest,mistõttu soovisid baltlased matsirahvalt austust ,lugupidamist.Tegelikult tõi vabaduse kaasa hoopis Prantsuse revolutsioon ning sakslased olidki need, kes meile orjapõlvele aluse panid. Suur kultuuriand,mis on osaks saanud kõigile Läänemere ääres asuvatele riikidele on oli protestantism.Baltlased väitsid et nemad tõid
tahame me seda või mitte, kasutavad mitmed inimesed anonüümsust kurjalt ära. Nii kirjutatakse kommentaariumitesse halvustavaid, ning tihti asjaosalistele haiget tegevaid kommentaare. Ühesõnaga elavad inimesed end seal välja. Kui võtta internetist mõni poliitilise taustaga aktuaalne uudis lahti, leiab sealt kindlasti halvakspanevaid kirjutisi ja tõesõna, need teevad mu meele mustaks. Tundub nagu valdav enamus halvustavaid kommentaare kirjutavatest inimestest on harimatud ja matslikud. Sellest annavad aimu kirjaoskamatus, väärarusaam asjade toimimisest ning inetu sõnakasutus. Kas selline on siis haritud inimene? Kuid mitte selle pärast pole vaja anonüümset kommenteerimist keelustada. Halva maiguga kommentaarid jääksid „ehtima“ kommentaariumeid ka anonüümsuse puudumisel. Aga milleks on inimestele vaja anonüümsust, kui tahetakse oma mõtteid ja arvamusi laiemale avalikkusele jagada? Sina, kes sa süüdistad internetiavarustes igas probleemis meie riigiisasid,
Sarnane mees oli ka Petsorin. Temagi kurameeris naistega ja ei tahtnud oma kunagisest naisest lahku öelda. Petsorinil mingeid plaane oma oma kunagise armukese Maryga polnud, aga ei suutnud samas ka leppida faktiga, et Grusnitski teda ihkab. Duellis Petsorini ja Grusnitski vahel saavutas ta edu, kuid südametunnistus Mary ees sundis teda lahkuma Pjatigorskist. Hiljem kohtas ta Belat, kes oli noor neiu. Tema südant Petsorin ei suutnud võluda, seega võttis ta kasutusse vanemad matslikud kombed ja vahetas Bela vägeva hobuse vastu, mis polnud tema omagi. Ajapikku tekkis nende vahel parem side, kuid Bela hukkus ning Petsorin haigestub hingevalust. Tegelikku õnne Petsorin elus ei leidnudki. Kõik need teosed räägivad enda eest, et armastus pole ostetav ning kui inimesel on keegi, kes teda hingest armastab, siis tuleb seda ka hoida.
Huvitav on kõige selle juures veel see, et inimesi huvitab nende kultuur. Neid käiakse vaatamas justkui turismiobjekti. Seejuures on Tammsaare öelnud: ,,Kes on näinud, et külaeit õpiks keeleteadlaselt õiget keelt. Küll on aga nähtud et keeleteadlane õpib keelt külaeitedelt." Seega on vajadust (isegi teaduses) ka vanemate tavade ning võib-olla ka keele vastu. Kes neid siis veel säilitavad, kui mitte need samad matslikud külaeided. Matsi tähendus ei peaks kindlasti halvustav olema. Süvenedes nende kahe sõna tõelisesse tähendusse, poleks minu jaoks kumbki, ei hea ega halva mõistega, vaid pigem üksteist täiendavad inimrühmad. Poleks ühte ilma teiseta. Ideaalis võiks tülide vältimiseks mõlemaid eksisteerida ligikaudselt sama palju. Kahjuks kujutan ette, et matside ja vurlede vahelised sõnavahetused, kus üks sõimab teist ning kolmandad kasutavad neid kahte nimetust oma
kirejõudu sisendama, kõiki elu peensusi ja müsteeriume õpetama! Aga see mees ei õpetanud midagi, ei osanud midagi, ei ihaldanud midagi. Tema meelest oli Emma õnnelik. Ja Emma pani talle pahaks seda sügavat meelerahu, seda siredat jäikust, seda õnnegi, mille allikaks ta ise oli.“ -„„Milline hädavares! Milline hädavares“ kordas ta huuli närides tasakesi. Charles hakkas talle järjest rohkem närvidele käima Mees omandas ajapikku matslikud kombed: järelroa ajal armastas ta tühjaksjoodud pudelite korke lõikuda; kõhu täis söönud, lutsis ta keelega hambaid; suppi süües luristas ta iga suutäie juures.“ -„Aga mida teadlikumaks ta sai oma armastusest, seda rangemalt ta püüdis seda tunnet ohjeldada ja kärpida. Ta oleks tahtnud, et Leon asja aimaks; ja Emma kujutles juhuseid ja katastroofe, mis seda hõlbustaksid.“ - „Rodolphe’i mälestuse oli ta peitnud kõige sügavamasse südamepõhja. Seal seisis see tallel,
Ta on valmis kaunitele naistele kogu maailma kokku lubama, samuti on ta meister oma naha puhtaks rääkimisel. Tiit Sukk ja Merle Palmiste etendavad armukeste paari korralikult ära. Keerulised suhted naistega ongi põhjuseks, miks arhitektide elu kodulinnas lõpuks nii kibedaks muutub ja Eestisse ära sõitmine tundub lausa lustina. Sakste juures võetakse neid lahkelt vastu. Kõrgetel härradel ise ei ole aga Eestis elamine just väga meelt mööda. Müllerid kurdavad, et matslikud eestlased on varastanud sakslaste rahvustoidu hapukapsaste lõhna, aga ka vorstide särina panni peal. Kirjeldatud stseen on lavastuse üks humoorikamaid. Siin on Kivirähk oma elemendis, vahele tuleb ka rehepapluse teema, mida autorile igal pool välja tuua meeldib. Lehvivate blondide lokkidega Müller kasvatab kodus samavõrd uhke karvakasvuga poega Siegfriedi (Märt Avandi), kes on nii peene mees, et valju häälega rääkida ei mõista. Sõbramehel on
avanesid järsku neelates näitlejaid põrgusügavustesse. Piinamist ja hukkamist tähistas üle lava purskav härjaveri. Kostüümid olid kindlaks määratud. Jeesusel pidi olema kuldne habe ja kuldses juuksed. Jumalaema kandis helesinist, apostel Juudas kollast ja teised apostlid ning pühad mehed valget riietust. Müsteeriumid olid stiililt väga vastuolulised. Paljud kohad olid sügavalt usklikud ja katolikule kirikule meelepärased ning teised jällegi puht rahvalikud ja kohati isegi matslikud. Lavastaja kõndis etenduse ajal mööda lava ja ütles vajadusel teksti ette. Samuti esitas ta proloogi ning esitas tänusõnad raele ja kirikule. Lavakujundus oli rikkalik. Paradiis oli sisustatud kaunite vaipade, puude, põõsaste ja kalli mööbliga. Põrgus oli suur katel, piinariistad ja draakonilõuad. Tihti aeti läbi ka tinglike dekoratsioonidega. Nt. Linnanimi tähistas tervet linna. Aja jooksul kasvasid välja ka elukutselised näitlejad. Ka tänapäeval võib näha
Need saavutavad edu, kuulsust, Moliere pöördub 36-aastasena tagasi Pariisi. Pälvib kuninga poolehoiu ja soosingu. „Naeruväärsed eputised“ – komöödia. Pilkab liigset peenutsemist, vaimutsemist, aadlisalongidele omast silmakirjatsemist. Kaks aadlikku tahavad kahe daamiga tutvuda, aga naised keelduvad, kuna mehed polevat nende jaoks piisavalt peened. Mehed saadavad vembuks oma ülespakutult ehitud teenrid naiste juurde. Teenrid on uhkest riietusest hoolimata matslikud. „Tartuffe“ – probleeme tekitanud komöödia. Pilkab valevagadust ja –usklikkust. Vaimulik Tartuffe kehastab vaga inimest, kes tegelikult on omakasupüüdlik. Lööb lihtsameelselt pereisalt varanduse üle, too usaldab Tartuffe’i. Nutikas perenaine tõestab mehele Tartuffe’i silmakirjalikkust. Teosele heideti ette, et pilkab vaimulikke ja etendus keelati viieks aastaks ära. Alguses 5 vaatusega, siis 3 vaatusega. Kärbiti. „Don Juan“ „Misantroop“ – inimestevihkaja
annaabi.ee 
