Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on skulptuur Arhailise perioodi skulptuurid Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult materjal:Liivakivi ja marmor Klassikalise perioodi skulptuurid Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist,Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena. Maalikunst ja vaasid Maalikunst Vana-Kreekas oli väga populaarne tänapäevani pole säilinud mitte ühtki teost ei arhailisest ega klassikalisest ajajärgust Maalikunstist saame teada vaid kirjalike allikate vahendusel või varasemastest töödest inspireeritud koopiate vaatlemisel Vaasid Vaasid ei olnud mõeldud mitte lillede jaoks, nendes hoiti toiduõli ja vilja, veini ja vett. Vaaside valmistamine Kannud treiti valmis potikedral, siis
tormilist temperamenti. Teda võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks. Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. Nimelt paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud marmorkoopiatena. Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitaud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud armastusejumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse. Tõenäoliselt hoidis see armastusejumalanna Aphrodite oma vasakus käes Melose 5 sümbolit õuna. Samuti on tuntuim nn. Lakooni grupp. Selles tegelikult küll veidi
See näiliselt väike muutus oli aga suurte tagajärgedega. Jalgade erinev koormamine muudab paljude luude ja lihaste asendit kogu kehal ning nende muutuste arvestamine muutiski kujud enneolematult looduslähedasteks ja elavateks. Lisaks julgustas see kujureid looma keerulisi liigutusi tegevaid figuure. Üks kuulsamaid nende hulgast oli Myron'i "Kettaheitja". Kuju oli algselt pronksist, kuid meieni on see jõudnud roomaaegsete katkiste marmorkoopiatena. Myron'i "Kettaheitja" 5. sajandi keskel e.m.a. algas klassikaline e. nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Figuuride poosid on rahulikud ja kindlad, samal ajal äärmiselt vabad ja loomulikud. 5. sajandi keskel valmis Sparta skulptori Polykleitose "Odakandja". Sellel näeme kontraposti motiivi klassikalist lahendust. Noor sõdur on kujutatud anatoomiliselt
· Enamasti ongi säilinud need roomaaegsed koopiad · Koopiad võivad üksteisest ka erineda · Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all · Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult · Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor · Kreeka skulptorid võtavad kasutusele ka pronksi · Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist · Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena · Arhailise ajastu skulptuur on küllaltki üheülbaline · On tehtud peamiselt kahte tüüpi kujusid: alasti noormehi kuros riietatud tütarlapsi kore · Kurosekujusid on leitud peamiselt surnuaedadest vanade meeste haudadelt · Enamasti seostatakse neid jumal Apolloniga · Arvatakse, et tegemist oli Olümpiamängude võitjate auks püstitatud kujudega
skulptorite tööde koopiatega. Enamasti ongi säilinud need roomaaegsed koopiad. Koopiad võivad üksteisest ka erineda. Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all. Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult. Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor. Kreeka skulptorid võtavad kasutusele ka pronksi. Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist. Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena. Arhailise ajastu skulptuur on küllaltki üheülbaline. On tehtud peamiselt kahte tüüpi kujusid: alasti noormehi kuros;riietatud tütarlapsi kore. Kurosekujusid on leitud peamiselt surnuaedadest vanade meeste haudadelt. Enamasti seostatakse neid jumal Apolloniga. Arvatakse, et tegemist oli Olümpiamängude võitjate auks püstitatud kujudega. Neil kujudel on ka näol kerge naeratus nn arhailine naeratus, käed on neil kramplikult külgedel ja nad seisavad puiselt püsti
koopiatega · Enamasti ongi säilinud need roomaaegsed koopiad · Koopiad võivad üksteisest ka erineda · Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all · Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult · Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor · Kreeka skulptorid võtavad kasutusele ka pronksi · Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist · Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena · Arhailise ajastu skulptuur on küllaltki üheülbaline · On tehtud peamiselt kahte tüüpi kujusid: alasti noormehi kuros riietatud tütarlapsi kore · Kurosekujusid on leitud peamiselt surnuaedadest vanade meeste haudadelt · Enamasti seostatakse neid jumal Apolloniga · Arvatakse, et tegemist oli Olümpiamängude võitjate auks püstitatud kujudega
kaitsejumalad ja kangelased, olümpiavõitjad; loodi hauakujusid ja kaunistati templeid reljeefidega. Looduslähedase laadi saavutamisele aitas kaasa nõjajala-probleemi e. kontraposti lahendamine kujudes on keha raskus kantud ühele jalale (nn. nõjajalg), teine jalg on lõdvaks jäetud. See muutus võimaldas luua ka keerulisi liigutusi tegevaid figuure. Üks kuulsamaid nendest oli Myroni "Kettaheitja" e. "Diskobolos" (algselt pronksist, säilinud roomaaegsete marmorkoopiatena). Arhitektuuriga seotud skulptuurikunstis toimus samasugune muutus. Nt. 5. saj. algusest pärinevad Aigina saare Afaia templi marmorist tümpanonifiguurid on hoopis realistlikumad kui arhailisel ajajärgul loodud. 5. saj. keskel algas nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Tähtsaimad olid Ateena ja Sparta koolkonnad. Sparta skulptorid armastasid kujutada alasti sõdalasi. Figuuride poosid on rahulikud ja kindlad, samas vabad ja loomulikud. Polykleitose "Odakandjas"
annaabi.ee 
