TÖÖTINGIMUSED JA TAGAJÄRJED OHVITE JAOKS · Ekspluateerimine on kuritegu ka siis, kui ohver andis algselt nõusoleku värbamiseks ja transportimiseks. · Kogukonna poolne inimkaubanduse ohvri süüdistamine on kasulik vaid kaubitsejatele, kes saavad muretult oma tegevust jätkata. TÖÖTINGIMUSED JA TAGAJÄRJED OHVITE JAOKS · Prostituute rünnatakse üheaegselt kolmelt poolt: · 1. nad kannatavad vahendajate poolse vägivalla ning alandamise all; 2. neid marginaliseerib kogukond ja ühiskond; 3. ohvrid süüdistavad ennast ise oma kannatustes ja alandustes. TÖÖTINGIMUSED JA TAGAJÄRJED OHVITE JAOKS · Prostitutsioon on soopõhine vägivald ning seega võrreldav vägistamise, paarisuhte- ning koduvägivallaga. Soopõhise vägivalla põhjuseks on ühiskonnas levinud ebaõiglased ning jäigad traditsioonilised soorollid. TÖÖTINGIMUSED JA TAGAJÄRJED OHVITE JAOKS · Kuigi on ilmne, et ohvrid vajavad
sfääris mõtestatud näiteks taastootmise, hoolitsemise ja naisratsionaalsuse mõistete abil. Kontroll ja marginaliseerimine on tihedalt seotud rõhumise mõistega. Siinkohal on täheldatud uudseid vaatenurki nii kõne kui tegevuse uurimises, kuidas opereerib keel kui märgisüsteem. Rõhumiskontseptsiooni keskmeks on nägemus keelest kui mitteläbipaistvast, mitteneutraalsest ja tähendusi kandvast süsteemist. Keeleline rõhumine on kontrolliv. On öeldud, et keel marginaliseerib naisi ja muudab nad tummaks, laseb naistel rääkida alati mehe suu kaudu (Liljeström&Koivunen 2003: 35 49). Ideaalis peaks naised olema oma imperaatori koopiad ja pigem määrdunud ning odavad kui kõikvõimsad autoriteedid ise. ,,Feministliku teooria sõnaraamat" (The Dictionary of Feminist Theory) ütleb, et liberaalsed feministid uskusid, et naised on rõhutud diskrimineerimise tõttu. Marksistid
maskuliinsuses ei ole midagi feminiinset jne. Derrida järgi ei ole selline opositsioon kooseksisteeriv, vaid üks pool valitseb teist (loogiliselt, aksioloogiliselt või muul moel) ning asetub temast kõrgemale. Üks hoiak alistab teise hoiaku, annab sellele negatiivse tähenduse. Näiteks kultuur, milles domineerib kristlus, peab teist usku inimesi tähtsusetuteks. Islam, mille avaliku elu keskmes on mees, marginaliseerib naise õigused. Ja nii edasi. Logotsentrimiks nimetab Derrida kõnet ja kohalolu siduvat mõtteviisi. Kiri seostatakse eemalolekuga (kiri saadetakse sõbrale, kui ollakse kuskil kaugel, antiikaja autorid „suhtlevad“ meiega läbi kirja), kõne kohaloleku, vahetu kontaktiga. Derrida käsitleb kõne ja kirja suhet kui isa-poja suhet. Oma logotsentrismi kriitikas püüab ta seda erisust kustutada ning näidata nende mõistete (ehk kõne ja kirja) ühist algupära.
See muudab viisi, kuidas usundit uuritakse, liigutades fookusesse inimese, mitte religiooni või uskumuse kui abstraktsiooni” (Primiano 2012) o • Uurimisobjektiks on uskumuste sõnalised, käitumuslikud ja materiaalsed väljendused Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu – Rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; ses kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde – Paremini sobib “elatud usundi” mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus 49. Mis on memoraat? Iseloomusta seda folkloorižanri võrdluses muistendiga. Memoraat • Termini tõi kasutusele Carl Wilhelm von Sydow 1934.a. • Memoraat kui minavormis jutustatud lugu isiklikust kogemusest, mida
kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu - pimedus välistab valguse, maskuliinsuses ei ole midagi feminiinset jne. Derrida järgi ei ole selline opositsioon kooseksisteeriv, vaid üks pool valitseb teist (loogiliselt, aksioloogiliselt või muul moel) ning asetub temast kõrgemale. Üks hoiak alistab teise hoiaku, annab sellele negatiivse tähenduse. Näiteks kultuur, milles domineerib kristlus, peab teist usku inimesi tähtsusetuteks. Islam, mille avaliku elu keskmes on mees, marginaliseerib naise õigused. Ja nii edasi. Logotsentrimiks nimetab Derrida kõnet ja kohalolu siduvat mõtteviisi. Kiri seostatakse eemalolekuga (kiri saadetakse sõbrale, kui ollakse kuskil kaugel, antiikaja autorid ,,suhtlevad" meiega läbi kirja), kõne kohaloleku, vahetu kontaktiga. Derrida käsitleb kõne ja kirja suhet kui isa-poja suhet. Oma logotsentrismi kriitikas püüab ta seda erisust kustutada ning näidata nende mõistete (ehk kõne ja kirja) ühist algupära. Erinewus
iseloomustab heterogeensus, ebaloogilisus, vastuolulisus; seostub etniliste traditsioonide ja folklooriga. Mõlemat ühendavad pärimuse kandjad. 42. Mille poolest erineb vernakulaarse usundi mõiste varasemast rahvausundi mõistest? Leonard N. Primiano: rahvapärane/vernakulaarne usund (ingl. k. vernacular religion): Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu, sest rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; selles kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde. Paremini sobib "elatud usundi" mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus. Vernakulaarne usund defineerib religioon kui midagi, mida elatakse: nii nagu inimesed seda kogevad, mõistavad, tõlgendavad ja praktiseerivad. See ei ole ametlike/institutsionaalsete religiossete vormide vastand, vaid
annaabi.ee 
