Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. ,,Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad poeetilised muutused, need nähtuvad valikkogu ,,Armuaeg" uutes tekstides ning uudiskogudes ,,Maailma asemel" ja ,,Hingring". Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste kumuleerumised,
Kuna tal oli väga hea muusikaline haridus, siis pidas ta muusikat väga oluliseks kasvatuslikust seisukohast. Rõhutas muusika vajalikkust koolisüsteemis, et haarata läbi kirikukoraalide laulmise rohkem rahvast kogudustesse. Samas tekib uus mõiste musica reservata e. keerukas väikesele kuulajaskonnale reserveeritud muusika. Maneerlikkus on iseloomulik kriisiperioodidele. V põlvkond 1560-1600 itaallaste kiire tõus, kujuneb mitu uut põlvkonda . Maneerlikkusest kasvab välja uus modernism - jõulisus, dramatism, julged kõlavärvid, virtuoossus kaunistustes. Euroopa imetletuim helilooja Orlandus Lassus ( tuntud kui Orlando di Lasso), loonud üle 2000 teose. Valdas mitut võõrkeelt, hea muusikalise haridusega, lapsepõlves olevat tal olnud kaunis hääl, mille tõttu on teda isegi röövitud. 1570- aadliseisus, 1574 -Kuldkannuse rüütel (haruldane auavaldus muusikutele). Tal oli hulgaliselt
Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. ,,Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad poeetilised muutused, need nähtuvad valikkogu ,,Armuaeg" uutes tekstides ning uudiskogudes ,,Maailma asemel" ja ,,Hingring". Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste
Rõhutatud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud, kus meelisvahenditeks olid paradoksiliste ja leidlikele vastandamistele toetuvad kontseptid. Tema luulelooming on peamisel usulis-filosoofilise kallakuga ,,jumalikud luuletused". Siiski, kuulsaimad Donne'i luuletused surmajärgselt antud pealkirjadega tsüklites ,,Laulud ja sonetid", ,,Satiirid", ,,Eleegiad" jne. D ütles lahti kõrgrenessansi luulele tihti omasest ülespuhutud retoorikast ja maneerlikkusest. Ta kasutab filosoofilise alltekstiga luuletustes kõnekeelt ja üleva teemaga näilikult kokkusobimatut olmelist kujundlikkust. Ohtrad paradoksid ja üldine juurutlev-arutlev laad loovad erilise mõttetiheda õhkkonna. Suus osa D varajast luulest on aga varjamatult satiiriline. Groteski ja teravmeelsete hüperboolide abil pilkab ta idealiseeruvaid kujutlusi armastusest, vastandab näilikku tegelikuga. Armastustemaatikas tervikuna
romantilise ja sümbolistliku alge vahel – reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise – luulekogu “Vari ja viiv” on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. “Vari ja viiv” osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu “Armuaeg” (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes “Maailma asemel” (1992) ja “Hingring” (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti
Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise luulekogu "Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. "Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu "Armuaeg" (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes "Maailma asemel" (1992) ja "Hingring" (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti epiteetide)
annaabi.ee 
