Maapäev lükkas selle tagasi. Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. aastal avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisatele. Taluperemeeste karistamine keelati, keelatud oli talupoegade võõrandamine maast lahus. Fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Kokkuvõtteks võib öelda, et Rootsi aja tulek oli eestlastele üpriski kasulik, taluperemeeste karistamine keelati, koormised viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega, neile anti talude päritav kasutamisõigus ning õigus kaevata mõisarentniku peale. Tänapäeva inimestele tunduksid sellised muutused tühised, kuid tollal olid need ülimalt suure tähtsusega.
Siiski säilis aga talupoegade sunnismaisus. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus,taluperemeeste karistamine keelati aga hoopis ära. Keelatud oli ka talupoja võõrandamine maast lahus. Reduktsiooni käigus fikseeriti ka koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutusõigus ,samuti oli ka õigus kaevata mõisarentniku peale ,kes majandusreglemendist kinni ei pidanud. Kahjuks puudutasid need sätted vaid kroonumõisaid, erakätesse jäänud mõiste talupoegade seisund ei muutunud. Õiguslik olukord oli talupoegadel hea, talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi. Tänu Rootsi ajale paranesid siinsed haridus- ja kirikuolud. Tekkisid esimesed eesti keelsed grammatikad. H. Stahl koostas esimese eesti keele grammatika 1637. aastal, mis
kuningas Karl XI oma kavatsusest kroonumaadel pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle aga üksmeelselt tagasi. Talurahva kaitse seisukohalt oli oluline, et reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. See kõik käis aga kroonumõisaste kohta; erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. 17. sajandil hakati ka Eestis asutama manufaktuure. Narvas rajati kose veejõudu kasutav vase-ja saeveski, Tallinnas Härjapea ojale Eesti esimene paberimanufaktuur. Hiiumaal Kõrgessaare lähedal hütil tegutses paarkümmend aastat klaasimanufaktuur. Püsivamat manufaktuuri tööstust Rootsi ajal Eestis veel ei kujunenud.
kroonumaadel pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle aga üksmeelselt tagasi. Talurahva kaitse seisukohalt oli oluline, et reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. See kõik käis aga kroonumõisaste kohta; erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti- ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Talurahva hulgas võtsid maad taas muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimistest ja kiriklikust abielulaulatusest
kroonumaadel pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle aga üksmeelselt tagasi. Talurahva kaitse seisukohalt oli oluline, et reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. See kõik käis aga kroonumõisaste kohta; erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti- ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Talurahva hulgas võtsid maad taas muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimistest ja kiriklikust abielulaulatusest
imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eesimaa kroonumõisatele. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati. Keelatud oli ka talupoegade võõrandamine maast lahus. Reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Mõisnikel oli kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud (see oli talupoegadele suureks plussiks) Majanduses toimus Rootsi ajal nii mõndagi. Hakati looma esimesi manufaktuure. Manufaktuuritootmise põhikeskuseks oli Narva, mida saatis just Rootsi ajal suur edu. Kõige hinnatuim
*Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus *Pärisorjus *1696.a Liivimaa majandusreglement Karl XI tahtis kroonumaadel pärisorjust kaotada ja tegi maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle tagasi. Nõnda jäi talurahva kaitse korraldamine jõusse vaid kroonumaadel. *Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud Linnad ja kaubandus: *Viljandi, Paide, Rakvere ja Valga kaotasid oma õigused ja nad liideti ümbruskonna mõisatega *Suurimaks linnaks endiselt Tallinn *Linnade omavalitsus jäi püsima *Kodanikuõigused olid vaid linnade valdavalt sakslastest ülemkihil Kaugkaubandus: *Siinne kaubandus koondus peaaegu täielikult võõramaiste kaupmeeste kätte *Aadlikel oli ülemerekaubandusega tegelemine keelatud *Tänu soodsale asendile edenes Narva kaubandus
keelustati. Talurahva kaitse ära kuna mõisnikud ikka pidasid oma seisukohalt oli oluline, et äranägemise järgi. reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Aadel Aadlikel oli õigusi palju. Otsustasid Polnud õigust enam koormisi määrata ja enamjaolt talupoegade elu üle. pidid talupoegadesse inimlikumalt Määrasid koormisi jne. suhtuma. Mis muutus ja miks? Kõik see muutus kuna tulid mitmed reformid, valitsejad vahetusid. 4. Võrrelge talurahvakoolide rajamist 17. ja 18. sajandil.
· varauusajal moodustasid talurahvas ühtse kihi, sulane sõi talupoegadega ühes lauas · pärisorjastamine sunnismaisusega - koos maaga sai mõisnik ka talupojad · Liivimaa majandusreglement - 1696.a. avaldatud - keelatud oli talupoegade võõrandumine maast lahus, taluperemeeste karistamine keelati, talupojad said talude päritava kasutamisõiguse ning õiguse kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud(PUUDUTASID VAID KROONUMÕISASID) · 1765.a. talurahvakaitse põhimõtete laiendamine eramõisatele LINNAD, KAUBANDUS, TÖÖNDUS varauusaegsed linnad - · Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnud, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva · Vana-Pärnu kaotas 1599.a. linnaõiguse, kuna too sai Liivisõjas täielikult purustada uued linnad - · Kuressaare, Valga, Paldiski, Võru kaubanduse iseloomustus - piirkonnad, kaubad
Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696.aastal avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisatele. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati, talupoegade võõrandamine maast lahus keelati, fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Need puudutasid vaid kroonumõisasid, erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund talupoegade seisund ei muutunud. TALURAHVA OLUKORD PÄRAST PÕHJASÕDA 1696.aasta majandusreglement jäi püsima ka Vene ajal, kroonumõisate arv aga vähenes. Enamik neist anti endistele omanikele tagasi, nõnda sattus suurem osa seniseid kroonutalupoegi taas eramõisnike valdusesse ning nende suhtes Rootsi- aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud
annaabi.ee 
