Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim. Ära, ära pelga nõnda, sule laug: alles kaugel lukmeid lõgistamas haug Kuutõbine Kuu nüüd kõike vahastand: kuldab riismeid, vana kolu, räpast, sapist meeleolu, kõik mu mured lahastand. Päeval ramb ma, jõuetu, majatu ja õuetu. Nüüd ma lendan, üle linna otse õnne tõstan rinna; asjata ma ahastand. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, podiseb vaid tasakesi. Nüüd kõik tuuled mulle päri! Jätsin koitand sängirahked, majalised kurilahked, jätsin naise, jätsin nime. Nüüd ma, nüüd ma leian ime: öö ees - avar ulgumeri! Abja Gümnaasium, Birgit Karu, 11.klass
otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi, nõnda võtan võimust sust. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult! podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind: Nüüd kõik tuuled mulle päri! seedrisüle viigipuult! Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki, majalised kurilahked, vallutama torni kõrki jätsin naise, jätsin nime. - Uuria naine, näed sa mind? - Nüüd ma, nüüd ma leian ime: Kuhu käed mu kõik ei hakka! öö ees - avar ulgumeri! Murran musta risti takka täiskuu suure karikakra, Ons see jõgi? Vahuviin! pistan sulle juustesattu, Päeval mustjas porimauk, paistma kiharatesakra. mauk või madu maoli kõrkjas. Mürki pruulib näsiniin
kandmiseks nii talvel kui ka suvel ning näevad kenad välja. Utooplased käivad hommikuti 6 tundi tööl (*peaks olema 3 tundi), siis on kahe tunnine lõuna ning seejärel jälle 3 tundi tööd. Peale seda on õhtusöök, millele järgneb tund meelelahutust. Kell kaheksa lähevad nad magama; kaheksa tundi pühendavad unele. Kogu vaba aja võib veeta oma meele järgi, kuid tehes midagi kasulikku. Iga kvartali keskel on turuplats, kust iga pereisa võtab tasuta kõike, mida tema majalised tarvitavad. Utoopias ei ole puudust põhimõtteliselt mittemillestki, sellepärast ei ole elanikud ahned ja tarvitavad vaid nii palju kui vaja. Lõuna -ja õhtusöögi ajal kogunevad utooplased saalidesse, kus kõige mustema töö teevad ära orjad ning naised kordamööda peavad koka ametit. Üle viie aastased kas teenivad lauas või seisavad vaguralt sööjate kõrval. Noored ja vanad mehed on pandud istuma segamini, et vanemate tark tõsidus noori ohjeldaks korralikult käituma
raseerimine väga valusaks toiminguks, mis pealegi nõudis hulga aega. Nii mõnegi roomlase nägu oli sagedasest habemeajamisest armiline, kuid parata polnud midagi – habeme kandmine ei olnud moes ja moodi tuli arvestada.11 Hommikusele tualetile järgnes esimene eine, mis koosnes leivast-soolast, tükikesest juustust ja peotäiest oliividest. Mõnikord oli leivatükk leotatud veinis või kastetud mee sisse. Vastavalt kombele tulid nüüd kõik majalised peremeest tervitama. Eriti agarad olid kliendid, kes lootsid, et hommikuse tervituse eest kutsutakse nad lõunale või antakse mõni kingitus. Seejärel asus igaüks oma toimetuste juurde. Riigimehed tegelesid valitsusasjadega, kohtunikud mõistsid õigust, kaupmehed sõlmisid äritehinguid. Keskpäeval katkestati töö ja võeti einet, mis oli hommikusest mõnevõrre tugevam. Päeva teiseks eineks pruugiti leiba, ube, sibulat, puuvilja ja veega lahjendatud veini
just kirjeldamisega, et näidata nende jaoks täiesti harjumuspärast elukeskkonda. 3 ORJAPIDAJAD Orjapidajate hulgas oli nii kaupmehi, riigimehi kui kohtunikke. Jõuka orjapidaja juurde tuli juba varahommikul juuksur (tõusti koos päikesega), et ajada peremehe habet. Nüri habemenoa tõttu oli valusa toimingu tagajärjeks tihti armiline nägu, aga parata polnud midagi, kuna kombed nõudsid ohvreid. Hommikusöögi ajal tulid kõik majalised peremeest tervitama ning seejärel pöörduti oma tegevusala juurde. Keskpäeval katkestati töö, et lõunastada, võimaluse korral tukastada ja seejärel suunduda termi (tolle aja saunad) või minna jalutama (Palamets 1976). Päeva põhiline söögikord oli õhtul koos külalistega ja see kestis mitu tundi. Orjapidajad üritasid üksteist pidusöökide korraldamisel üle trumbata, pakkudes üha maitsvamaid roogasid ja põnevamat seltskonda
tänamatu, et ei näeks tarku, kauneid ja üllaid, kui nad aeg-ajalt mu väravast mööduvad. Kes mind kuuleb, kes mind mõistab, see saab minu omaks minu omaks igavesti. Ka ei ole loodus nii vaene, et ta ei võiks pakkuda mulle seda rõõmu palju kordi, ja nii ketrame endile oma sotsiaalseid niite, koome suhetevõrke; ja sedamööda, kuidas paljud mõtted üksteise järel endale ainelise kesta leiavad, jõuame ajapikku uude, enda loodud maailma ega ole enam võõrad ja majalised sel tavapärasel maamunal. Mu sõbrad on tulnud mu juurde palumata. Suur Jumal andis nad mulle. Vanima õiguse alusel vooruse jumaliku enesega suguluse alusel leian ma nad, või pigem mitte mina, vaid Jumalik minus ja nendes naerab välja ja teeb olematuks need individuaalse iseloomu, veresuhete, vanuse, soo, positsiooni paksud müürid, mida ta tavaliselt kindlustab, nüüd aga paljud üheks liidab. Kõrget kiitust võlgnen ma teile, suurepärased
annaabi.ee 
