Emakaru kutsub poegi tavaliselt "mökitades". Samuti toimub ka lõhnamärgistamine ja puude kraapimine, kriimustamine ja koore nühkimine. TOITUMINE Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda.Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Näljane karu lammutab sipelgapesi ja kände, mesitarusid. SIGIMINE Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Pojad sünnivad enamasti jaanuaris. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo
Emane ehitab oma pesa hoolikamalt, sest tal sünnivad pojad ja tal on vaja poegade eest hoolitseda. 2 1.4. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Ära ei ütle nad ka putukatest(sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva, eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.Karu vajab väga palju toitu.Talveuinaku ajal toitub karu suvel kogutud rasvadest. 1.5. Sigimine Jooksuaeg ehk innaaeg on enamasti aprillist juulini. Tiinus kestab tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1-2 (harva kuni 5) abitut poega
Magnetilise põhjapooluse ja geograafilise põhjapooluse suuna ühtimine, mis võib tekitada segadust. Bahama saarestikus laialt levinud madalad ja korallrifid võivad saada laevadele saatuslikuks. Metaanhüdraadi eraldumine merepõhjast võib põhjustada laeva uppumise ujuvuse kadumise tõttu. Tihti üritatakse Florida ja Bahama vahelist merd ületada viletsate paatidega ja ilma päästevarustuseta, mis võib kergelt lõppeda õnnetusega. Viljaringid on viljapõldudel mahamurtud kõrtest loodud või tekkinud kujundid. Kuigi nimetuse järgi on tegu ringidega, esineb ka muid kujundeid ja nende kombinatsioone. Viljaringidest on teateid alates 1950. aastatest, kuid massiliseks muutus see nähtus 1970. aastatel Inglismaal. Sellest ajast alates on viljaringe leitud ka Venemaal, Kanadas, Prantsusmaal, Brasiilias, Argentiinas, Hiinas ja paljudes teistes riikides, kus kasvatatkse kõrrelisi. Mõned uurijad on leidnud
ainult kevaditi ja sügiseti. Suve esimesel poolel on ta peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve teisel poolel ja sügisel metsamarjad, pähklid, tammetõrud. Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Enne talve tulekut jõuab karu enda paksuks nuumata. Naha alla kogutud tüse rasvakiht on talle vajalik talvise toitainevaruna, aga samuti kaitseks pakase vastu. Elupaik ja –viis 4 Karu elab põhiliselt suuremates metsamassiivides. Meist põhjapool ulatub eluala tundrateni. Avamaastikul vajab ta mõningast tihedat taimestikku, kus end päeval varjata. Harilikult elab
Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. 5 Järglased Pruunkarul on jooksuaeg enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Emasloom on tiine tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad tal jaanuaris, taliuinaki ajal. Ühes pesakonnas on tavaliselt üks või kaks poega, kuid harva võib olla ka kuni viis poega
Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, vest, pikkkuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad ja lambamust kaap või kõrvik. Särk (ame). Viljandi suvised meestesärgid õmmeldi valgest labasest linasest ja talvised takusest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Viljandi tüüpi särgid tehti õlaõmbluseta, laia lihtsa mahamurtud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 3036 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Püksid (kaltsad, kalsa). Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda. Selle juurde kuulusid kuuega samast riidest täislakaga (mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad) põlvpüksid. Põlvpükstega kanti vesti ja vatti. Pikk-kuub (vammus, kuub). Viljandi põhjapoolsete valdade meeste pikk-kuued olid
lõualuu. Nad söövad nii loomset kui taimset toitu. Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama. Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid oma saagist eemale hirmutada ning ise see ära süüa. Karud söövad hea meelega ka mett ja kaera. Varasuvel toitub puulehtedest- ja võrsetest, lopsakatest taimedest. Marju süüakse suurtes kogustes, külastatakse ja kaerapõlde. Näljane karu lammutab sipelgapesi, meetarusid ja kände. Siiski sõltub toitumine elukohast ning võimalustest
Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Suve esimesel poolel on tema peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve 5 teisel poolel ja sügisel metsamarjad, tammetõrud ja pähklid. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüjakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Loomulikult ei ütle karu ära kaerast ega meest. Pruunkaru on tuntud kui ohtlik ja ettearvamatu kiskja. Tagajalgadele tõusnuna võib ta olla rohkem kui 3 meetri kõrgune ning on piisavalt tugev, et endaga hobust kaasa lohistada. Pruunkarud elavad enamasti metsas, kuigi nad eriti head puu otsa ronijad ei ole. See-eest võivad nad aga lühikese aja vältel väga kiiresti joosta.
Toitumine - Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Elupaik - Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata
annaabi.ee 
