merevahust Küprose saare lähedal( Aphros tähendab kreeka keeles vahtu) ja oli väga ilus. Tema sümboliteks olid tuvi, mürt ja teised viljakad ning ilusad loomad, just see viitabki sellele et tal oli võim looduse üle. Tihti olenes temast ka, lisaks Poseidonile, milline on ilm merel kuna tal oli väike võim ka mere üle. Ta oli vastupandamatu, isegi kõige targemad alistusid tema võludele, sest ta oli võrgutaja ja naeris väga magusasti. Oma poja Erose nooltega oli Aphrodite võimeline muutma kirglikuks nii surelikud kui ka jumalad. Tema abiliste hulka kuulus noor pulmajumal Hymenaios. Aphrodite oli abielus sepp-jumala Hephaistosega, kuid ta ei olnud truu abikaasa ja sai lapsi mitmete teiste jumalatega, näiteks Dionysose ja Aresega. Trooja sõda Sõda sai alguse kuningas Peleuse ja Thetise pulmades. Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik jumalad, jätsid aga kutsumata Erise, tülijumalanna. Eris vihastas ning tuli
taevast ja kisendavad nagu laps. Siis aga puhub tuul, pilved kaovad ja Varka neb avarat, pdela poriga kaetud maanteed: mda maanteed venivad voorid, longivad inimesed, kompsud seljas, liiguvad edasi- tagasi mingisugused varjud; ja mlemal pool maanteed paistavad lbi klma karmi udu metsad. kki langevad kompsude ning varjudega inimesed pdelasse porri maha. "Miks nii?" ksib Varka. "Magada, magada!" vastatakse talle. Ja nad uinuvad raskesti magama, magavad magusasti, aga telegraafitraatidel istuvad varased, need karjuvad nagu laps ja pavad neid ratada. "iu- kussu magama, laulan sulle laulu ma..." miseb Varka ja neb end juba pimedas umbse huga tares. Prandal viskleb tema kaudunud isa Jefim Stepanov. Varka ei ne teda, aga kuuleb, kuidas ta veerleb valu prast mda prandat ja oigab. Talle on, nagu ta tleb, song kallale psenud. Valu on nii kange, et ta ei saa htegi sna lausuda, tmbab ainult hku endasse ning lgistab hambaid: "Bu- bu- bu- bu..."
krapsas kinni väikse hiire. Hällilaul Õues õie-õilmeid sajab, õilmeid sajab sahinal. Peedukene pilli ajab, pilli ajab pahinal. Järve kaldal jänes mängis, jänes mängis heki all. Peedukene pehmes sängis, pehmes sängis teki all. Uni tuleb Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt, kuldset krooni kannab pääs, maimu maiustoidud käes. Uni tuleb üle aia, üle lagendiku laia, langeb lapse laugele, kannab kannid kaugele. Kui sa magad magusasti, viivukese vagusasti, siis sa homme vara virgud, vara virgud, suureks sirgud. Õhtu õõtsub meie õue Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma -- Tiiukene kingast ilma! VARANE KULDNOKK Õhus tundub kevadet Vastlapäev on möödas ju -- käes on sumbund paastukuu. Udutab ja vihma tibab,
ülesannet näinud sotsiaalse tendentsi rõhutamises, protesti või üleskutse avaldamises (,,Tulge appi!"). On kulunud aastaid ,,Kahe paari ja üheainsa" ilmumisest ennekui on leitud: ,,See teos esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust" (Fr. Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas). Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades" leitud lõpplahenduse
Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt: «Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti: «Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii
Kätte jõudis aeg, kus külalised pidid lahkuma. Ma olin sünnipäevaüllatusega väga rahul. "Aitäh kõigile! Mul on hea meel, et te võtsite vaevaks siia tulla! Nüüd nägin ma oma vanu sõpru ja kallist peret. Aitäh, aitäh!" ma kallistasin ja tänasin äraminejaid. Nemad omakorda tänasid mind külalislahkuse eest. Lõpuks olid kõik läinud. Me Andresega olime kahekesi. Ainult kutsikas oli seal meile seltsiks. Me istusime vaikides diivanile. Kutsikas hüppas mulle sülle ja haigutas magusasti. Ma tundsin end võrratult hästi. "Noh, kuidas on? Näe, kutsikas on sinusse kiindunud! Me ei saa teda ainult kutsikaks kutsuda, tal peab ka nimi olema! Või mis sa arvad?" küsis Andres kavalalt. "Jah! Nii, mis ta nimi võikski olla... haa! Ma tean! Kastanike või Tsilli! Minu meelest sobiks Chjutice ka! Või Barbaara-Tsilli-Fentamoene! Nii idamaine! Mis sa arvad?" olin väga õhinal. Andres vajus mõttesse. "Ma arvan, et see peaks olema midagi pehmet ja armsat... näiteks Karva-Tupsu
takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada -- nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud -- sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. ,,Õpetajaproua leinab oma ainust poega," sosistati siis Indreku kõrval
kriiksumist või segaseid hääli -- oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt. Viimaks tekkis mõnda kohta veepinnale kriips, mida nähes me teadsime, et seal ujus palk käredas voolus, mis tema vastu põrkas. Udu keerles vee köhal, idataevas hakkas punetama, ka jõgi punas; metsaservalt paistis palkidest onn, -- kaugel teisel jõekaldal; vist oli seal puuladu. Siis tõusis kerge tuuleke ja lehvitas nii meeldivalt jahedust ja värskust; lõhnas nii magusasti metsade ja lillede järele. Mõnikord 327 aga tuli tuul teistsuguse lõhnaga, -- kuhugi oli surnud kalu vedelema jäetud ja need olid mädanema läinud. Viimaks tuli päevavalgus, kõik naeris päikesepaistel ja laululinnud hakkasid häälitsema. Nüüd ei võinud kerge suits enam tähelepanu äratada, seepärast võtsime mõned kalad õngede otsast ja keetsime sooja hommikusööki. Siis vaatlesime üksildust jõel ja laisklesime, kuni laiseldes lõpuks magama jäime
annaabi.ee 
