aga ka Wagneri otsingud ooperialal. 1834.a. asus Wagner Magdeburgi linnateatrisse "muusikadirektori" kohale, kus toimus esimene murrang ta suhtumises ooperisse, mille tulemusena valmis ooper "Armukeeld" (Shakespeare`i teose "Mõõt mõõdu vastu" ainestikul, 1836), mis osaliselt jäljendas itaalia ja prantsuse koomilisi oopereid. Magdeburgist lahkus Wagner 1836.a. Königsbergi ja sealt 1837.a. Riiga (Riias oli ta aastail 1837-39). Tundes, et ta oma ooperiotsinguis pole õigel teel, otsustas Wagner kirjutada ooperi pariisi suure ooperi vaimus - "Rienzi", mis valmis 1840.a. (Siin on juba sügavam probleem, keskseks kujuks on kangelane Rienzi, kes võitleb rahva õiguste eest võitluses ülemvõimu vastu ja hukkub äraandmise tõttu). 1839.a
ja 807. aasta ilma sõja ja võitluseta. Karli-aegne Suur-Frangi riik koosnes neljast osast. Need olid Prantsusmaa, Germaania ning Karli poegade Ludwigi ja Pippini valitsetavad Akvitaania ja Itaalia alamkuningriigid. Nende nelja riigiosa iseärasused ja iseloomulikud jooned on jälgitavad ka veel meie päevil. See oli riik, mille pindala oli üle miljoni ruutkilomeetri ja läbimõõt põhja-lõuna teljel 1500 kilomeetrit, hamburgist Barcelonani, ning ida-lääne teljel 1200 kilomeetrit, Magdeburgist Nantes'ini. Peamine valitsemisvahend oli kuninga autoriteet aadli ja rahva silmis. Kui otsustavas punktis kuninga võim nõrgenes, nagu juhtus juba Karli järglase Ludwig Vaga puhul, hakkasid otsekohe ilmnema lagunemisprotsessid ka riigisüsteemi alamates lülides. Rooma maailma lagunemine kajastus ka rahandussfääris ja müntide vermimises. Riiklikud rahapajad, nagu näiteks Trieris või Lyonis, olid laostunud. Rooma linnakultuur lakkas olemast. Elu kandus linnast maale
Eestlased talusid seda, kuna vajasid abi sakslaste vastu. Sakslased haarasid Eestis uuesti ülemvõimu, vallutati tagasi ka Tartu linnus. Pärast seda sündmust oli eestlaste saatus otsustatud. Eestlastel enam abiväge polnud ning Saaremaa alistamine oli ainult aja küsimus. 11. Henriku Liivimaa kroonika avastamislugu, publitseerimine (mitmes keeles välja on antud?), struktuur, autoripoolne hinnang ja seisukoht sündmustele. Minu seisukoht. Uurijate arvates pärines Henrik Saksamaalt Magdeburgist ja sõitis 1205. a. umbes 18. aastasena misjonärina liivlaste juurde. 1208.a. pühitseti ta preestriks ning noormees 8 asus hoolega paganaid ristiusku pöörama. Ta oli ka sakslaste ja põlisrahvaste vahel tõlgiks. Võttis osa peaaegu kõigist tähtsamatest sõjakäikudest eestlaste vastu ja oli tegev nende ristimisel. Oma kroonika kirjutas ta 1224. aasta augustist 1227. aasta veebruari või märtsini ladina keeles
Uurijad Taanis, Itaalias, Saksast (mitte baltisaksast). Ka anglo-ameerika autoreid ja see kõik avardab vaatevinklit. Allikad 3 keelt: ladina, alam-saksa (14saj I pool asendab), ülem-saksa ja veidi ka vana-vene, ülivähe eesti keelt. Arheoloogilised tulemused. 13.sajandi kroonikad Henriku Liivimaa kroonika. Henriku autorsus hüpoteetiline. Mainitud Henrikus de Lattis. Saanud preestrihariduse. Lätlased peavad teda lätlaseks, sakslased vaidlevad vastu. Ent siiski pärinevat Magdeburgist, haridus Hamburgis/Holsteinis ning 1205 preestrina Liivimaale. Kirjutas 1224-1227. Faktoloogiliselt ja kronoloogiliselt täpne. Kahtlane see, kui kirjeldab sündmusi, kus ise pole olnud. Lisaks kroonika eesmärk olla taanlaste vastu (õigus Liivimaale kas piiskopil või taani kunnil). Vanim käsikiri aastast 1300. Rekonstrueeritud teksti Arbusow ja Bauer tegid. Kroonika käsitleb 1190-1227, alates Meinhardi tulekust. Kuna Liivimaal mitu keelt, siis kohanimed erinevad.
alistamist. Kas initsatiiv tuli kõrgemalt poolt (Meinhart käskis) või vabatahtlik? Või oli plaan esitada seda kroonikat kui kogumine argumentidest, mis pidi näitama Riia kiriku eesõigust Eesti ja Liivimaale. Me ei tea selle autorit. Arvamus, et preester Hendrikus on kroonika autor. See Hendrikus oli lätlaste preester?, seda võib tõlkida kui Läti Hendrik ja Hendrik lätlane. Hendrik ei olnud läti päritolu, vaid olid lätlaste preester, pärines tõenäoliselt Kesk- Saksamaast (Magdeburgist). Keskajal Henriku kroonika populaarne ei olnud, temast säilinud 1 käsikiri, pärgament käsikiri, see pole tervikkäsikiri. Ülejäänud kroonika käsikirjad on hilisemad. See variant kroonikast on teksti rekonstruktsioon. See kroonika 20. saj uurijate hulgas olnud väga populaarne, eesti k 3-4 tõlget, mis on trükis ilmunud (Mägiste, Kleis). Läti Hendriku kroonika on kõige kroonikalikum kroonika Liivimaalt, sobitub hästi Euroopa ristiaegsete kroonikate konteksti. Teine suur 13
näinud ja osalenud. Henrik tuli Liivimaale umbes 1205. aastal, kuid kroonika ütlus algab juba varasema aja kohta. Anti Selart isiklikult usub, et on kasutatud varasemaid tekste. Kroonikas on kirjas Henricus oe Lettis, mis on tõend et Henrik on lätlane. Henrik elas veel 1259. aastal, teda kutsuti kohtuprotsessi ülekuulamisse. Henriku päritolu kohaks peetakse tänapäeval Kesk-Saksamaad (Magdeburg), sest kroonika tekstis on sageli mainitud vähemtähtsaid rüütleid ja aadlikuid Magdeburgist. Kroonikal on kaks lõppu, 1224 (Tallinn) ja 1227 (Saaremaa). Kroonika mõte on propageerida iseennast. Kroonikad on seotud mingisuguse institutsiooniga. Eesmärgiks on vahendada kellegi vaatenurka. Vaadates Läti Henriku kroonikat siis selge soov on tõendada lugejale, et Riia ristisõdijatel, Riia kirikul on õigus Eestimaale juriidilistel põhjustel. Liivimaa vanem riimkroonika- Saksakeelne riimkroonika, mis on kirjapandud 1290ndatel aastatel
annaabi.ee 
