3) vald=> vastehoolekanne ( vaestemaja, külakordakäimine), magasiait(elutamine, täitmine), kool(ehitamine, koolmeister), teed+sillad, kord(kohus, valve), Kirik( maksud, remont, pastoraat). Pärisorjastamine talupoeg on mõisniku oma Positiivsed määrused talupoegade jaoks positiivsed määrused. Raharent koormis, mis tuli tasuda rahas Vallakogukond talurahva kui seisuse kogukond Magasivili magasiaidas olev vili, talupojad kogusid s magasiaita vilja Vaestehoolekanne kogukond pidi toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid Talitaja valla juht Eestimaal 1816. a. Riiklikud koormised koormised riigi heaks Vallavanem valla tähtsaim ametimees Vallavalitsus selle moodustas vallavanem koos abilistega Talurahvaseadused: 1802/1804 talud päritavaks, koormised õigeks. 1816/1819 Talupoeg vabaks!!! Perenimed, Talurahvaseadused: 1802/1804 talud päritavaks, koormised õigeks
täitmine), kool(ehitamine, koolmeister), teed+sillad, kord(kohus, valve), Kirik( maksud, remont, pastoraat). 1. Pärisorjastamine – talupoeg on mõisniku oma 2. Positiivsed määrused – talupoegade jaoks positiivsed määrused. 3. Raharent – koormis, mis tuli tasuda rahas 4. Vallakogukond – talurahva kui seisuse kogukond 5. Magasivili – magasiaidas olev vili, talupojad kogusid s magasiaita vilja 6. Vaestehoolekanne – kogukond pidi toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid 7. Talitaja – valla juht Eestimaal 1816. a. 8. Riiklikud koormised – koormised riigi heaks 9. Vallavanem – valla tähtsaim ametimees 10. Vallavalitsus – selle moodustas vallavanem koos abilistega
Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816, Liivimaal 1819. See tähendas ,,iggaüks" seaduste tühistamist. Kadus näiteks pärandusõigus. Pärisorjusest vabastati ilma maata. Kõik koormised ja teotööd säilisid, lihtsalt nüüd olid nad rendiks. Vallakogukonna kujunemine, sai alguse 19. sajandi esimestest seadustest. Tähtsaimaks ülesandeks sai vallakohtunikuks olemine. Magasiaidad kohad, kuhu sügisel koguti vili. Iga talu pidi andma teatud osa viljast magasiaita. Oli nö. viljapank. Kui mõnel jäi näiteks puudu või oli vähe viljakas aasta, siis saadi sealt võtta. Vallakogukonna ülesanne oli ka teede ja sildade korrashoid. Mõju talupoegadele hakati rajama rohkem koole, kuna nähti, et sellest on kasu ja inimesed tahavad õppida. Vaestemajade ehitamine 19. sajandil Talitaja Eestimaa kubermangu vallaametnik. Liivimaal nimetati neid vöörmündriteks. Tänu vallakogukonnale tuli eestlastele asjaajamise- ja läbirääkimisoskus.
saj etendas talurahva igapäeva elu keskset osa mõis. Mõisapiirkond oli ühtlasi ka kohtupiirkonnaks. Sajandi algul hakkas mõisa kõrvale kujunema aga talurahva kui seisuse omavalitsus- vallakogukond. Algselt väljendus kogukond mitmesuguste kohustuste kollektiivses kandmises. Keskseks institutsiooniks sai vallakohus. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisi, nõudsid sisse mõisakoormisi, karistasid pahategijaid, valvasid avaliku korra järele ning haldasid magasiaitu. Magasiaita koguti magasivili, millest sai hädaaegadel laenu võtta. Juhiks valiti Eestimaal talitaja ja Liivimaal kaks vöörmündrit. Vastutati koormiste eest: mõisakoormised (teorent, vakuraha), riiklikud koormised (pearaha, nekrutimaks), kogukondlikud koormised (teede korrastamine, kooli ehitamine, jne). 1866. aastal omavalitsusreform tõi kaasa tagajärjeks kogukondliku omavalitsuse vabastamise mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsustele senisest palju avaramad võimalused
loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:
nende heinamaade arvelt pole küll võimalik karja suurendada"põldu oli eelmine peremees vististi meelega narrinud, temalt aina võtnud ja võimalikult vähe talle andnud. Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda". Kui polnud heinatöö veel lõpus siis hakkas pudenema juba rukis. Heina ja ka rukki saak polnud hea, maad justkui oli aga vili kesine ja hõre. ,,müügipeale ei võinud mõteldagi, hea kui pole tarvis kevadel magasiaita minna" kaer ja oder tõotasid paremat vististi kuna peremees nad ise oli külvanud, ka kartul paistis normaalne, lina aga seeeest ei täitnud ootusi. Esimesel aastal ei täitunud viljasalved ja kotid kül peremehe ootuste kohaselt ometi kogunes sinna rohkem kui too oli julggenud loota. ,,pole viga lausus peremees perenaisele, esimeseks aastaks käib küll". Esimesel talvel meisterdati palju esmatarbe asju( toobreid, vanne, kappu, piimapütte, lusikaid, hainavõrke, põhukorve jms.) perenaine
265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: rakmetegu mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi jalategu teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud naised ja alaealised
Silma paistsid ka Jõhvi ja Iisaku. Tavaliselt püüti seltsi ehitada kihelkonna- või mõnda teise suuremasse keskusesse või rajati võimalikult suure tee äärde. Oma maja ehitamine oli seltsidele kulukas ettevõtmine, raha saamiseks korraldati pidusid, näitusmüüke, võeti laenu seltsi liikmetelt ja teisteltki. Tihti andsid seltsiliikmed ehituseks tasuta palke ning materjal veeti kohale ja osa ehitustöidki tehti talgutega. Ehitus tuli odavam kui saadi kasutada mõnda endis magasiaita või kõrtsihoonet. 20.sajandi alguses nõuti juba kindlaid ehitusprojekte. Uuematel seltsimajadel ehitati saali ja lava kõrvale riidehoid, jalutusruum, einelaud ja majapidaja korter. Hiljem tulid juurde väikesed näitlejate ruumid. Hiljem tulid veelgi suuremad hooned, sageli kivist. Pritsikuurid 20.sajandi alguses hakkasid Eesti külapilti mitmekesistama tuletõrjeseltside pritsikuurid. Nende seltside esmane ülesanne oli tulekahju puhkemise korral kustutustööde korraldamine
annaabi.ee 
