..................... 7 6.2. Vanus määratud luude pikkuse järgi (lastel) .......................................................... 7 6.3. Vanus määratud epifüüside lõikumise järgi........................................................... 7 6.4. Maetud laste vanuse jaotus. ................................................................................... 8 6.5. Üldine kokkuvõte vanuste jaotusest. ..................................................................... 8 7. Maetute soo määramine ................................................................................................ 9 7.1. Soo määramine mittemeetriliste tunnuste põhjal. .................................................. 9 7.2. Soo määramine meetriliste tunnuste põhjal. .......................................................... 9 7.3. Meeste-naiste suhe maetute hulgas ........................................................................ 9 8. Patoloogilised leiud.................
Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem. Kuigi kristliku mentaliteedi kohaselt maeti ühisele kalmistule kõik koguduse liikmed, rõhutati maetute sotsiaalset positsiooni kaugusega kirikust ja eriti altarist. Mida tähtsam isik omaaegses ühiskonnas, seda lähemale kirikule ta maeti. Mõningad 13. sajandi panustega luustikud on kaevatud välja Valjala ja Viru-Nigula kirikaedadest. Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid
sagedased hambaaugud viitavad ka süsivesikuterikkale toidule. Talurahvas tarbis erinevaid piima-, jahu- ja linnasejooke, kala-, kana- ja sealiha. Vett tarbiti aga viimases hädas. Meestel esines rohkem hambakivi ning naistel kaariest. Sellest võib oletada meeste ja naiste toitumis erinevusi. Mehed tarbisid rohkem valgurikkadi toite ning naised süsivesiku rikkaid toite. Hammaste uurimine arheoloogias on vajalik, sest saame teada maetute surmaaegse vanuse, toitumistavade ja suuhügieeni kohta. See võimaldab meil parema pildi saada keskaja tartlaste sünnist, elust ja surmast. Kasutatud allikad: Liblik, Mari-Anne; "Hambahaigustest keskaegses Tartus: leiud Püha Jakobi kalmistult." Tutulus. 1 (2017): 17-18
keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840. 20. sajand – tänapäev 8 1925. aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule. 27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal). 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont. Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud aprillist novembrini vaateplatvorm.
aastal samba kavandite võistlus eesmärgiga püstitada Tallinna Kaitseväe kalmistule väärikas mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele. Esikoha saavutas arhitekt Edgar-Johan Kuusiku kavand. Soome graniidist ausammas valmistati Jürgensi kivitööstuses. Monumendi esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest, mida ümbritses tekst ''Vaba Eestile surmani truu''. Tagumisele küljele raiuti maetute nimed sünni- ja surmadaatumitega. Mälestusmärk avati 10. septembril 1933. aastal. Kavandi järgi oli mälestuskompleksis kõrgematele sõjaväelastele ette nähtud 12 hauaplatsi. Esimesena maeti sinna 27. juunil 1932. aastal kindralmajor Ernst Põdder. Sama aasta 17. oktoobril sängitati tema kõrvale kindralmajor Johan Unt. Enne Teist maailmasõda sellele platsile rohkem ei maetud. Oletatavasti purustati mälestusmärk koos mälestusehisega 1950. aastal. Tänaseks on säilinud vaid
Peale Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist, hakkasid inimesed enam huvi tundma kiriku vastu. Seetõttu tõusis 90ndate algul järsult ka ristitute, konfirmeeritute ja annetajaliikmete arv. Sel perioodil võib täheldada ristitute hulgas täiskasvanute suurt osakaalu. Kui ristimiste ja leeritamiste arv oli 70ndatel tõelises madalseisus, siis annetajaliikmete arv ei küündinud ka 90ndate kõrgseisus 70ndate tasemeni. Kiriklikult maetute arv aga selliseid hüppeid pole teinud. Viimase 30 aasta jooksul on matuste arv püsinud suhteliselt stabiilsena - luterlik kirik on matnud keskmiselt 30% kõigist maetud eestlastest. Luterlaste arvuks käesoleval hetkel võib hinnata 250 000, teisi sõnu iga neljas eestlane on ristitud luterlikus kirikus."26 Näiteks 1922. aastal sündis Vara koguduses 136 last (60 poissi, 76 tüdrukut - kes ilmselt kõik ristiti, sest teade käib koguduse, mitte valla kohta),
rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem. Kuigi kristliku mentaliteedi kohaselt maeti ühisele kalmistule kõik koguduse liikmed, rõhutati maetute sotsiaalset positsiooni kaugusega kirikust ja eriti altarist. Mida tähtsam isik omaaegses ühiskonnas, seda lähemale kirikule ta maeti. Mõningad 13. sajandi panustega luustikud on kaevatud välja Valjala ja Viru-Nigula kirikaedadest. Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid
annaabi.ee 
