Halliste jõel on veepinna tõus ülemjooksul kuni 1 m üle keskmise madalvee seisu, Kanaküla ümbruses 2,5 m, Riisa küla juures kuni 5,0 m üle tavalise veeseisu. Veetaseme kõikumise absoluutne amplituud on siin 5,7 m. Suuremad kevadised üleujutused korduvad pikema perioodi järel. Kõrge kevadise veeseisuga aastad on olnud 1922, 1931, 1940, 1951, 1953, 1956, 1958, 1968, 1974, 1978, 1999 ja 2002.a. Veeseis taastub tavaliselt mai lõpul või juuni algul ja algab suvine madalveeperiood, mis kestab tavaliselt 3 kuud. Kuna jõed toituvad sel perioodil eelkõige põhjaveest ja sademetest, sõltub veeseis sama perioodi sademetehulgast. Viimaseist tingituna võib olla madalveeperiood 2-3 korral katkestatud lühiajaliste tulvadega. Viimased suuremad suvised üleujutused olid 1978. a. juulis ja 1997 a. ja 1998 a. suvel. Sügisene tulvade periood algab tavaliselt septembris. Selle perioodi veeseisud on enamasti madalamad kui kevadisel suurveeperioodil
ületa 5-10 cm. Siiski võib mõnikord ka Läänemeres veetase kõikuda mitu meetrit. Suuri veetaseme muutusi tuleb ette üsna harva ja need johtuvad pikemat aega samast ilmakaarest puhuvatest tugevatest tuultest ning õhurõhu muutusest. Ajaloost on teada St. Peterburis 1824.a. ja 1924. a. asetleidnud katastroofilised üleujutused, mil veetase tõusis vastavalt 4,24 ja 3,64 m. Tavaliselt kõigub veetase 0,5 m piires. Kevaditi on veetase Läänemeres tükk aega madal. Kauakestev kevadine madalveeperiood ja talvine jäätumine takistavad mitmeaastaste taimede kasvu rannapiirkonnas umbes pool meetrit keskmise veetaseme joonest kõrgemal ja madalamal. See on üheaastaste vetikate kasvupaik. Mõnedes piirkondades, eeskätt Läänemere põhjaosa rannakaljudel, täheldatakse varakevadel veepiiri lähedal lühiealiste üheaastaste rohevetikaliikide asendumist varasuviste ning neile järgnevate suviste liikidega. Veetaseme pikiemaajaline madalseis võib põhjustada nende hävimise.
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. Kevadine suurvesi algab märtsis ja saavutab tipu aprillis. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne. Eesti veekogud on mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab tõsiselt rannikumerd. Veekogude seisund sõltub otseselt reovee puhastamise tõhususest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest
ületa 5-10 cm. Siiski võib mõnikord ka Läänemeres veetase kõikuda mitu meetrit. Suuri veetaseme muutusi tuleb ette üsna harva ja need johtuvad pikemat aega samast ilmakaarest puhuvatest tugevatest tuultest ning õhurõhu muutusest. Ajaloost on teada St. Peterburis 1824.a. ja 1924. a. asetleidnud katastroofilised üleujutused, mil veetase tõusis vastavalt 4,24 ja 3,64 m. Tavaliselt kõigub veetase 0,5 m piires. Kevaditi on veetase Läänemeres tükk aega madal. Kauakestev kevadine madalveeperiood ja talvine jäätumine takistavad mitmeaastaste taimede kasvu rannapiirkonnas umbes pool meetrit keskmise veetaseme joonest kõrgemal ja madalamal. See on üheaastaste vetikate kasvupaik. Mõnedes piirkondades, eeskätt Läänemere põhjaosa rannakaljudel, täheldatakse varakevadel veepiiri lähedal lühiealiste üheaastaste rohevetikaliikide asendumist varasuviste ning neile järgnevate suviste liikidega. Veetaseme pikiemaajaline madalseis võib põhjustada nende hävimise.
vähenemist. Võrtsjärve reguleerimine on kerkinud päevakorrale hüdroloogiliselt kuivadel perioodidel kui veetase järves on pikemat aega langenud allapoole tavapärast madalveetaset. Viimastel talvedel on olnud iseloomulik ebasoodsate tingimuste kujunemine järve elustikule jääkatte tingimustes ja on esinenud mitmel korral kalade massilist suremist. Aastakümnete jooksul akumuleerunud reostus avaldub ebasoodsalt just madalvee ajal. Viimane keskmisest veevaesem madalveeperiood algas 1993. aastal ja kestab praeguseni. Suure valgla, halbade väljavoolutingimuste ja madalate kallaste tõttu on Võrtsjärv reguleerimise seisukohalt keerukas objekt, mida tõendavad 1970-ndatel aastatel tehtud sellealased uuringud ja tollal valminud reguleerimise projektlahendus. Probleemi kirjeldus Võrtsjärve vee-elustiku suurim mõjutaja on veetase. Kui vett on järves vähe, siis on see tavalisest soojem. Kui vesi on ka öösiti soe, hakkavad vetikad öösel vees olevat hapnikku
valgala piiride erinevus. Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. Kevadine suurvesi algab märtsis ja saavutab tipu aprillis. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne. Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline: o ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. · Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. · Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik: Kevadsuurvesi -moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi Suvine miinimum -algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v.a. Narva ja Emajõgi) Sügisene äravool -tipp langeb novembrikuusse Talvine madalveeperiood -kestab jaanuarist märtsini Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne. Põhja-Eesti -suurimad jõed: Keila, Pirita, Jägala ja Narva. Kõik nad voolavad Soome lahte -jõed on kitsad, neil on vähe lisajõgesid ja nad moodustavad kõrgel paekaldal jugasid Lõuna-Eesti -suurimad jõed: Võhandu, Emajõgi koos Pedja ja Põltsamaa jõega ja Piusa jõgi -algavad kõrgustikelt ja voolavad Peipsi järve. Emajõgi ühendab Võrtsjärve Peipsiga. Lääne-Eesti
annaabi.ee 
