stabiliseerima Ülemiste järve veeseisu Lõunapoolsetel aladel on Pärnu jõgikond Taim- ja muldkate Metsasus suur 73%. Esindatud kõik metsatüübid loometsast rabametsani Aegviidust põhjas omapärane Jussi nõmm, tekkinud põlengute tagajärjel Valgejõe liivikul ja Aegviidu ümbruses kuivadel ja toitainevaestel leedemuldadel männikud Liigniisketel aladel jõekallastel lodumetsad (sanglepad, kased) Metsased madalsood maastikurajoonist 23% Kõrvemaa asustus Asustus tihedam ida- ja põhjaosas Linnad Paide (9642 el.) ja Türi Suuremad maa-asulad lõuna poole liikudes Kuusalu, Aegviidu, Habaja, Ardu, Anna, Mäo, Väätsa, Lelle, Käru, Särevere, Laupa Looduskaitsealad 20% territooriumist (Lahemaa, Kõrvemaa MKA) Türi linn Soomaa Soomaa Rahvuspark Tänan kuulamast! Maardu 2012
Aluspõhi Vaatamata väikesele põhja-lõunasihilisele ulatusele (ligi 45 km), moodustavad vaadeldavad rajooni pealiskorra 11 lademe paekivid, alates Orduviitsiumi ladestu Jõhvi ja lõpetades Siluri ladestu Adavere lademega. Kärdla linna idaosa ulatub aluspõhjalise Põllumäe kõrgendikul, mis on osa setendite alla mattunud meteriidikraatri ringvallist. Palukülas paljunduvad sellel vallil Vormsi lademe savikad lubjakivid. Pinnamood Suurem osa maastikurajoonist on kuhjereljeefiga.Pinnakatte sügava osa moodustavad rähksed moreenid on jäänud valdavalt liivade alla mis on pärit nii jäjõgede deltast kui ka jääjärvedest. Liivade pindmine osa on läbi uhutud ja ümber setitatud murdlainetus ning tuule poolt. Beez või kollakashall moreen katab aluspõhjakõvikuid Hiiumaa loode- ja idaosas ning esineb ka Emmaste poolsaarel. Kaguosas, Käina Heltermaa ümbruses katavad suuremaid alasi nn basseinimoreen ja viirsavi
Hiiu saar on rombja kujuga, mis näeb välja nagu nelja poolsaare ühendus. Põhja osas laiub Tahkuna poolsaar, lõunas Emmaste, idas Sarve poolsaar ja läänes asetseb Kõpu poolsaar. Hiiumaa pindala on 989 km ² . Rannajoon on 310 km pikk. Saare pealinn on Kärdla. Pinnamood ja geoloogiline areng: Hiiu saar on endise merepõhja kõrgem ala, mis on Lääne-Eesti üldise maakore kerkimise tulemusena tõusnud üle merepinna. Suurem osa maastikurajoonist on kuhjevormiga. Maapind kõrgeneb rannikult sisemaa poole. Pinnakatte sügava osa moodustavad moreenid, mis on jäänud enam ulatuses liivade alla. Need moreenid on pärit nii jääjõgede deltast kui ka jääjärvedest. Tänu tuultele ja murdlainetele on liiva pindmine osa läbi uhutud ja ümber setitatud. Nüüdispinnamoodi kujundavad kõige ulatuslikumal alal liivased vallilised meretasandikud, rannikuvallistikud ja luited. Hiiumaa loode- ja idaosas ja
Omapärane suur pinnavorm on 68m üle merepinna küündiv Kõpu kõrgend, mille tüvendi moodustab 83m kõrgune keeruka koostisega rändpangas. Kõrgendit katavad suures ulatuses liivad, milles kohati on ka kruusa ja veeriseid. Saare järkjärgulisel kerkimisel Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve, Litoriinamere ning Limneamere vetest on moodustunud Läänemere idaosa kõige täielikum ja ainulaadsem rannikumoodustiste kompleks (astangud, rannavallid, luited). Suurem osa maastikurajoonist on kuhjereljeefiga, kuid vähem kui 10 m kõrgune. Hiiu saarel kõrgeneb maapind rannikult aeglaselt sisemaa poole. Üle 20 m kõrgune ala moodustab kitsa 2 lõuna-läänesihilise kaarja vööndi Tahkuna poolsaarelt Malvastest Kõpu poolsaarele, kus ulatub Tornimäel 68 meetrini. Viimastel aastakümnetel tehtud suuremõõtkavalise geoloogilise
kooslused. Metsasus on suur 73%. Esindatud kõik metsatüübid loometsast rabametsani. Aegviidust põhjas asub omapärane Jussi nõmm koos Eestis ainulaadse looduskooslusega, mis on tekkinud Nõukogude Armee tegevusest tingitud korduvate põlengute tagajärjel. Valgejõe liivikul ja Aegviidu ümbruses kuivadel ja toitainevaestel leedemuldadel esinevad männikud ning liigniisketel aladel jõekallastel kasvavad lodumetsad (sanglepad, kased). Metsased madalsood moodustavad maastikurajoonist 23%. Idaosas leidub voorestatud ja moreentasandikega põllumajandusalasid. Kune Kõrvemaal on Ida- ning Lääne-Eestile iseloomuliku taimkatte looduslik piir, võib seetõttu seal leida mitmeid nii valdavalt ida- kui läänepoolse levikuga taimeliike. Detailse uuringu ja liiginimekirjad kaitseala taimestiku kohta on 1991 aastal koostatud Tallinna Botaanikaaia poolt. Hiljem nii ulatuslikke uuringuid Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala kaitsekorralduskava koostajale teadaolevalt teostatud pole
Neis piirkonnis on 6 iseloomulik ka nii põllu- kui rohumaade püsivus rohkem kui 100 aastat. 3.1 Maastik Eesti maastikuteaduse rajaja Johannes Gabriel Granö eristas 20. sajandi algul Lahemaana Põhja-Eesti rannikumadaliku kõige enam liigestatud osa, millest rahvuspargi piiresse jääb nelja suurema poolsaare ja lahtedega ala. Tänane Lahemaa rahvuspark on oluliselt suurem tookordsest maastikurajoonist, kuuludes maastikulise liigestuse järgi mitmesse erinevasse maastikurajooni. Lahemaa rahvuspargi maismaa-ala hõlmab peamiselt kolme maastikurajooni: Põhja-Eesti e Soome lahe rannikumadalikku ja saari, Põhja-Eesti e Harju lavamaad ja Kirde-Eesti e Viru lavamaad, vähesel määral ka Kõrvemaad. Rahvuspargi mereala hõlmab Soome lahte. Tähelepanuväärseks pinnavormiks alal on Põhja-Eesti klint, mis sisemaise astanguna moodustab
annaabi.ee 
