maakera ei ole. Maakera tasapinnale teisendamiseks kasutatakse projektsioone ning tasapinnal võetakse kasutusele ka ristkoordinaadid. Ristkoordinaate mõõdetakse meetrites. X on punkti kaugus koordinaatide alguspunktist põhja või lõuna suunas, y on kaugus koordinaatide alguspunktist ida või lääne suunas. Ristkoordinaatide väärtused võivad olla nii + kui – märgiga. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel. Polaarkoordinaadid on kahemõõtmeline koordinaatide süsteem, kus iga punkt tasandil on üheselt määratud kaugusega fikseeritud punktist (koordinaatide alguspunktist ehk poolusest) ning nurgaga fikseeritud suunast. Polaarkoordinaatide kujutise tasapinnalisele ristkoordinaadistikule saab moodustada võrranditega: x=r*cos(θ); y=r*sin(θ); Punkt polaarkoordinaadistikus on defineeritud polaarteljel asetseva pooluse 0 ja punkti vahelise
Trükikaardi mõõtkavas 1:20 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 10x10 km. Digitaalse kaardi põhimõõtkava on 1:10 00, mida kasutatakse infosüsteemide loomiseks (GIS). Olenevalt reljeefi iseloomust, on horisontaalide lõikevaheks 2 või 4 meetrit. Põhikaardi uuendamine toimub iga 10-15 aasta järel. Eesti Põhikaart peab rahuldama uurimis- ja projekteerimistööde, registrite, loodusvarade, uuringute, riigikaitse ja elanikkonna vajadusi. Kaardi järgi peab saama määrata maastikuobjektide geograafilisi ja ristkoordinaate, absoluutseid kõrgusi, maastikuobjektide ja haldusalade paiknemist ja nende põhiandmeid. Eesti territoorium on ida-lääne suunas pikem kui põhja-lõuna suunas, seepärast on Eesti Põhikaart koostatud Lamberti konformses koonilises projektsioonis. Projektsiooni moonutuste vähendamiseks on puutekoonuse asemel kasutatud lõikekoonust referentsellipsoidil GRS-80. Projektsiooni parameetrid on järgmised: 1. koonuse lõikeparalleelid:
teed, piirid, elektrivõrgud jne asjad. Või siis 1:20 000. Põhikaart on viirutatud ära kordinaatidega. Eesti baaskaart oli mõõtkavas 1:50 000 , viimased uuendused olid 1990 ndate lõpus, pärast seda ei ole kaarti uuendatud. Baaskaardilt on võimalik saada meil kõik nn baasinfo, mida vaja. Baaskaart on jaotatud 25x25 km suurusteks tükkidesk, mis on kantud kaardile. 8. Leppemärgid. Milleks neid vaja on? Leppemärke kasutatakse maastikuobjektide, reljeefide jne kasutamiseks kaardil, kuna kaart on liiga väike, et sinna kirjtuada. Objektid jagatakse kolme rühma: - Pindobjektid- majad, hooned jne - Joonobjektid- rajad, jõed, teed jne. Kõik näidatakse plaanil või kaardil nii nagu nad päriselus on. - Punktobjektid- need on väikesed märgid ( geodeetilised, elektripostid jne) mis ei ole mõõtkavas.
Lähtudes leppemärgi kujutamise põhimõttest, on võimalik täpselt määrata objekti asukohta plaanil. 8. Horisontaalide lõikevahe on paralleelsete nivoopindade vahekaugus. 9. Geodeetiliste võrkude vajalikkus on aluseks topograafilistele jt mõõdistustöödele. GMV rajamise eesmärgiks on maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastikuobjektide tasand. Kui GMV punktid on seotud geodeetiliste mõõtmistega varem määratud RGPV või GTV punktidega, siis arvutatakse neile samas süsteemis koordinaadid ning nad kantakse koordinaatide järgi plaanile. Kui mõõdistatav ala on väike ja läheduses puuduvad kõrgema klassi või varem rajatud muud geodeetilised punktid, on lubatud erandina rajada GMV ka iseseisva võrguna, orienteerides magnetilise põhja-lõunasuuna järgi võttes lähtepunkti koordinaadid suvaliselt.
Temaatilised – kujutatakse mingit kindlat objektide klassi või nähtust ja enamasti ei ole need maastikul viibides reaalselt jälgitavad Kaartide jagunemine kujutava ala suuruse järgi * Maailmakaardid *Mandrite ja ookeanide kaardid * Regioonide kaardid * Riikide kaardid * Kohalikud kaardid * Linna, küla kaardid Eriotstarbelised kaardid * Merekaardid * Sõjaväekaardid * Lennukaardid * Geoloogilised kaardid * Mullakaardid *Ehitusplaanid * Teedeatlased Topograafilised leppemärgid Maastikuobjektide, situatsiooni ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke Leppemärgid on: mõõtkavalised mõõtkavatud leppemärgid Kõik maastikuobjektid ja situatsiooni- ning reljeefielemendid võib jagada lähtuvalt nende suurusest ja kujust kolme rühma: Pindobjektid Joonobjektid Punktobjektid Pindobjekt on kindla kontuuriga või piirjoonega eraldatud ala (mets, järv, põld). Pindobjektid kujutatakse mõõtkavalistena
Määratakse võrgu punktide koordinaatide juurdekasvud lähtepunkti suhtes ja arvutatakse nende koordinaadid. Polügonomeetria: mõõdetakse käigu igas punktis horisontaalnurk eelmisele ja järgmisele punktile võetud suundade vahel ning kaugused eelmise ja järgmise punktini. Mõõdistamisvõrgu rajamise viisid ja etapid ning nõutav täpsus. Maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastikuobjektide asend. Punktide paigutamise skeem, tihedus ja hulk sõltub maa-ala suurusest, koostatava plaani mõõtkavast ja maastiku iseloomust. Rajamise viis oleneb instrumentidest ja nende täpsusest. Plaani koostamiseks määratakse punktidele ristkoordinaadid ja absoluutne kõrgus H. Kõrgus määratakse trigonomeetrilise või geomeetrilise nivelleerimise teel. Punktid kindlustatakse otspunktidesse paigutatud tähistega. Piki sirgjoont tähistatakse sihitikkudega
ekvaatori kujutis või sellega paralleelne suund. Kohaliku täpsusega mõõdistamise puhul kasutatakse ka suvalisi ristkoordinaatide süsteeme. Koordinaatide alguspunkt on sel juhul vabalt määratud, kuid X-telg peab olema ikka orjenteeritud põhja suunas ja Y-telg ida suunas. Põhjasuunaks valitakse sageli magnetiline põhja-lõuna suund, mis määratakse bussooli magnetnõela järgi. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel Maastiku punkti m asend geodeetilise võrgu punktide A ja B suhtes võib olla määratud: 1)poraalkoordinaatidega, polaarraadiusega S ja polaarnurgaga 2)bipolaarkoordinaatidega S1 ja S2- kahe polaarraadiusega 3)Bipolaarkoordinaatidega 1 ja 2 7. Kumeral pinnal saadud mõõtmistulemuste väljendamine tasapinnal Kõigepealt tuleks kanda geodeetilise võrgu punktid kumerale pinnale.Seejärel kantakse
taustale. Nende kahe märkeruudu all on dialoogakna piirkond "udule" värvuse andmiseks. Redaktoriboksidega Near Distance: ja Far Distance: (või neile järgnevate rõhtveoribadega) on võimalik määrata "udu" asukoha algus ja lõpp (suhtelise kaugusena kaamera ja tagumise lõiketasandi vahel). Redaktoriboksid Near Fog Percentage: ja Far Fog Percentage: (samuti neile järgnevad rõhtveoribad) leiavad kasutamist "udu" suhte- lise tiheduse määramisel. Maastikuobjektide (puude, põõsaste, ini- meste jms.) lisamiseks RENDER-kujutisele kasutatakse käsku LSNEW, mis avab dialoog- akna (vt. joonis 36). Maastikuobjektide lisamine eeldab suhteliselt head arvutit: arvuti vähese Joonis 35. võimsuse korral tekib pildi asemel ebamäärane laik. Maastikuobjekti sisestamisel joonisele näeb ta esialgu välja kolmnurgana, mille allääre juu- res on tema nimetus. Soovitud välimuse saab ta alles käsu RENDER täitmisega. Uue maastiku-
alguspunktist põhja või lõuna suunas, y on kaugus koordinaatide alguspunktist ida või lääne suunas. Ristkoordinaatide väärtused võivad olla nii + kui märgiga. Geodeesias (kartograafias) kasutatavad ristkoordinaatteljed on vastupidised matemaatikas kasutatavatele. Geodeesias suundub x-telg põhja ja y-telg itta. Seega on x-telg alati üldistatult põhjasuunaks (meridiaani suunaks) ning y-telg on selle suunaga risti. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel. Polaarkoordinaadid on kahemõõtmeline koordinaatide süsteem, kus iga punkt tasandil on üheselt määratud kaugusega fikseeritud punktist (koordinaatide alguspunktist ehk poolusest) ning nurgaga fikseeritud suunast. Polaarkoordinaatide kujutise tasapinnalisele ristkoordinaadistikule saab moodustada võrranditega: Kui r on kaugus poolusest ja on vastupäeva nurk polaarteljest, siis:
paralleelne suund. Tasapinna ristkoordinaadid jagavad tasapinna 4 veerandiks. Kohaliku tähtsusega mõõdistamise puhul kasutatakse ka suvalisi ristkoordinaatide süsteeme. Koordinaatide alguspunkt on seljuhul vabalt määratud, kuid X-telg peab olema ikkagi orienteeritud põhja suunas ja Y-telg ida suunas. Põhja suunaks valitakse sageli magnetiline põhja-lõuna suund, mis määratakse bussooli magnetnõela järgi. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel Polaarkoordinaatidega sooritatakse tänapäeval valdav osa välimõõtmisi. Selleks seatakse instrument üles ühte teatud punkti. Fikseeritakse teisele teatud punktile ja see on algsuunaks 0°00'. Kui fikseerida nüüd mõõdistatavale punktile, mõõdetakse horisontaalnurk beeta (am) ja kaugus d(AM). Need elemendid ongi polaarkoordinaadid ja nende abil saab määrata punkti M asukoha. 7. Kumeral pinnal saadud mõõtmistulemuste väljendamine tasapinnal
annaabi.ee 
