Nendest reeglitest sai siiski tahtmise korral kõrvale hiilida ning selles võiski peituda Eesti NSV "Moealbumi" üleliiduline edu. Toitumine. Eesti majanduslik seis 1950- tel aastatel oli raske. Kõige raskemad maarahva elus olid 1949-1955-ndad aastad, kuna 1949.aasta märtsis toimus küüditamine ja sellele järgnes kolhoosidesse minek. Sel põhjusel ei olnud ENSV-s talurahvast, talud olid ühistatud ja maa riigistatud. Kohati elasid maal inimesed paremini kui linnas. Maaperedes olid säilinud loomapidamine ja köögiviljakasvatus. Endistes talumajades elavatel peredel oli lubatud pidada 1 lehm, 1 siga, mõni lammas ja kodulinde. Majapidamisse ei jäetud isegi hobust, kuid see väike lapike maad, mis oli jäetud maapere kasutusse, vajas harimist ja hooldamist. Vilja hakati vähem kasvatama. Vähest maad kasutati kartuli ja juurvilja kasvatamiseks.Nii sai maarahva põhitoiduks kartul. Poest osta ei olnud võimalik eriti midagi, kuna raha oli kolhoosnikul väga vähe.
Seapea (sealiha) söömist ei peeta nii oluliseks kui jõulupühade ajal. Olulisemad on jõululeib ja muud küpsetised ning kindlasti vorstid. Kaasaajal on kujunenud tavaks pakkuda verivorstide kõrvale pohlamoosi. Mõne perekonna menüüsse kuulub ahjus tervelt küsetatud hani ja mõnel pool pakutakse kala (kalasoomuste alalhoidmine pidi tähendama järgmiseks aastaks tahaküllust). Vanasti toodi hobustele kaeravakk ööseks tuppa söögilaua alla ning viidi see siis talli. Maaperedes on mõnel pool tänini kombeks vana- aastaõhtul või uusaastahommikul lauta loomadele leiba (soolaga leiba) viia. Selle toimingu kunagine põhimõte oli, et toitu jätkuks ka järgmisel aastal. Inimeste tulevikku püüti mõjutada näiteks nii, et noad-kahvlid- lusikada setati söögilauale ühtekokku, siis püsib kogu pere koos ning on üksmeelne. Ennustati ka soolateradega. Igaüks poetas oma lusika alla soolateri ning uusaastahommikul vaadati kui need pole sulanud, on see hea õnne märk
mardiskäimisi, emadepäeva asemel (märtsikuu teisel pühapäeval) tuli pühitseda naistepäeva (8.märts), maitule tegemise kombe võõrutas 1. mai riiklik politiseeritud tähistamine töörahva solidaarsuse pühana. · Usuvaenuliku vöörvõimu all oli kirikupühade tähistamine keelatud. · Lubatavaks osutusid vastlapäeva-, jaanipäeva- ja uusaastakombestik. · Munadevärvimise komme püsis perekesksena, nelipühade puhul säilis kaseokste kojutoomine maaperedes. · Sõna ,,jõulud" oli keelatud. Küünalde, nääriehete ja uusaastakaartide müük algas kaupluses pärast jõulupühi, niisamuti väljakukuuskede väljapanek. · Täht kuuseladvas pidi olema viisnurk ja sümboliseerima Kremli tähte. · Enne jõulupühade möödumist oli keelatud asutustes ja koolides nääripidusid korraldada. · Koduseinte varjus peeti jõulupühi edasi. · Kirikliku lõikustänupühapäevale paigutati 1960. aastal üleliiduline
muutus tavaliseks pühapäevane kohvijoomine, seejärel hakati kohvi jooma ka argipäeva hommikuti, kuni normaalseks sai vähemalt paar tassi päevas. Millal erinevat etapid aset leidsid, sõltus kohast ja sotsiaalsest keskkonnast. Geograafilises mõttes juurdus kohvi joomine kõige varem põhjarannikul, kus see on otsene soome mõju. Sajandi algul võis Kuusalu peredes kohvipott terve päeva pliidiäärel olla, et igaüks, kel soovi oli, seda rüübata saaks. Paljudes LõunaEesti maaperedes pole kohvi tänase päevani väga levinud. Kohvi joomise harjumuse, aga ka heade kohvikommete juurutamisel, on suur osa naisseltsidel, perenaistekursustel ja ajakirjadel. Ärksamad perenaised, kes olid käinud kodumajanduskoolides, kursustel ja seltside üritustel, püüdsid ajaga kaasas käia ja ka oma kodudes "peenemaid kombeid", mille hulka kuulus kohvijoomine, juurutada. Võib tuua palju
Aja jooksul muutus tavaliseks pühapäevane kohvijoomine, seejärel hakati kohvi jooma ka argipäeva hommikuti, kuni normaalseks sai vähemalt paar tassi päevas. Millal erinevat etapid aset leidsid, sõltus kohast ja sotsiaalsest keskkonnast. Geograafilises mõttes juurdus kohvi joomine kõige varem põhjarannikul, kus see on otsene soome mõju. Sajandi algul võis Kuusalu peredes kohvipott terve päeva pliidiäärel olla, et igaüks, kel soovi oli, seda rüübata saaks. Paljudes Lõuna-Eesti maaperedes pole kohvi tänase päevani väga levinud. Kohvi joomise harjumuse, aga ka heade kohvikommete juurutamisel, on suur osa naisseltsidel, perenaistekursustel ja ajakirjadel. Ärksamad perenaised, kes olid käinud kodumajanduskoolides, kursustel ja seltside üritustel, püüdsid ajaga kaasas käia ja ka oma kodudes "peenemaid kombeid", mille hulka kuulus kohvijoomine, juurutada. Võib tuua palju erinevaid näiteid, miks ja kuidas konkreetsetes peredes kohvi jooma hakati:
" Söögilaua alla tõi peremees matitäie kaeru, et sellest jõuluhommikul hobustele jagada. Läänemaal oli laste ülesandeks õlejuppidest jõulukroon või kräss meisterdada ning laua kohale lakke riputada. Laua peale aga asetas perenaine vastküpsetatud jõululeiva, mida seal alles hoiti pühadeaja lõpuni. Seegi jagati kariloomadele kas kolmekuningapäeval, kui jõuluaeg möödas, või kunagi hiljem vastlapäeval, või alles kevadel esimesel karja väljalaskmise päeval. Maaperedes on kestnud kohati tänapäevani komme loomadele leivatükke jagada juba jõuluööl või esimese jõulupüha hommikul. Perelauale jäeti toit kogu ööks. Tähtis oli, et künni- ja külvimees sööks kas või kümme korda. Usuti, et siis jätkub ka järgmisel aastal toitu kogu perele. Põhja-Eestis küpsetati seapea. Kogu maal peeti oluliseks jõulutoiduks tanguvorste. Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid.
annaabi.ee 
