Keskaegne Eesti linn kasulikum Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid juba 10.11. sajandil oli linnus Toompeal, oli sadam, turukoht ja alaliste elanikega asula.Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas -- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu. Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu
Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel Eestisse 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid -- juba 10.11. sajandil oli linnus Toompeal, oli sadam, turukoht ja alaliste elanikega asula. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas -- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu.
õuel askeldavaid inimesi. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osaliselt kombineeritud kivipallidega, mis olid laetud ilma mördita nagu kiviaiad. Ent kaitseehitisena olid muinaslinnused sellegipoolest täiesti tõsiseltvõetavad ning hiljem nägid sakslased nende vallutamisega kurja vaeva. Mõne linnuse juurde kuulunud asulast kujunes hiljem välja linn. Nii sündisid Tallin, Tartu ja Viljandi. Maalinnade ja ka Tallinna nime puhul tuleb muidugi meelespidada, et nii muinasajal kui ka veel sajandeid hiljem tähendaski eestikeelne sõna „linn” linnust või kindlust(Laar, M. ja Vahtre, L. 2013. Eesti Ajalugu I Gümnaasiumile). Põhiliseks elatiseandjaks oli põllundus ning peamiseks põllukultuuriks oli suvi- ja talirukis. Talirukki levik lõi eeldused regulaarseks kolmeväljasüsteemiks, mis laiemalt levis küll hiljem
8. Järvamaa. Väiksemad maakonnad olid: Nurmekund, Alenpois, Vaiga, Mõhu. Üksikuid kihelkondi oli 45. Iga kihelkonna ees oli 1 või 2 vanemat. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Kihelkond koosnes küladest, mille ees oli külavanem. Linnuseid oli eestis 100-120. Need jagunesid maalinnadeks ja linnamägedeks. Linnamägede tüübid: Mägilinnus (Näiteks: Otepää); neemiklinnus (Näiteks: Rõuge); kalevipoja säng (Näiteks: Alatskivi). Läänemaal ja Saaremaal olid linnused maalinnade tüüpi. Need olid tasase maa peal ringvall linnused. Ringvallid ei olnud looduslikud. Ühele vanemale allunud piirkondi nimetati juba arvatavasti sellel ajal VALLAKS (sõnast meelevald). 13. sajandi alguses tekkisid algelised maakondade liidud. HALDUSJAOTUS KESKAJAL (1227-1558) 1227 - lõppes muistne vabadusvõitlus. 1558 - algas Liivisõda. Eesti ala jaoutati Sakslaste ja Taanlaste vahel. Sakslasi esindas alguses mõõgavendade ordu, hiljem Liiviordu.
põllupeenrad). Tekkisid uued linnused Enamik 11.sajandi linnuseid jäeti maha, teisi laiendati ja ehitati ümber. Uued linnused ei ole enam seotud kindla külaga. Leitud umbes 50 hilisrauaaegset linnust. Linnused on suuremad ja kaitserajatised tugevamad. Püsiasustusega linnused olid võimukeskused. Lääne-Eestis ja saartel võimsad ringvall-linnused. Tänapäeval nimetatakse neid kohti enamasti maalinnadeks (Valjala,Varbola). Mujal kasutati ära linnuse asukoha looduslikud eeldused. Maalinnade vallid enamasti paest, harvem liivast-kruusast. Vallil puust kaitseehitsed. Kasutati ka pinnasega täidetud putitarindeid. Linnusel 1-3 väravakäiku. Elatavad linnused leiumaterjal näitab, et osades linnustes on pidevalt elatud. Eelkõige elasid linnuses eliiti kuuluvad perekonnad ja nende kaaskond. Linnustes asusid eluhooned ja kaevud. MUINASAEG Pelgupaiklinnused püsiva elamise jäljed puuduvad, ilmselt kasutati pelgupaikdena ohu korral
ja 2 alevikku. 4 5 Ajalugu Kaarma vald on Saaremaa vanimaid asustuspiirkondi. Juba muinasajal oli olemas Kaarma (Carmele) kihelkond, hiljem Kaarma kirikukihelkond. Pärast Muistset Vabadusvõitlust (1208- 1227) ja kaotust sakslastele 1227. aastal läksid siinsed alad algul Riia linnale, hiljem (1234) Lääne-Saare piiskopile. Võimu tugipunktideks said kirikud, mis tihti ehitati vanade maalinnade kõrvale. Piiskopi ajal kujunes muinasaegsest suurest Kaarma kihelkonnast Kärla ja Püha alade eraldumise tagajärjel Kaarma kirikukihelkond. Liivi ordu lagunes Liivi sõjas (1558-1583), Saaremaa läks taanlastele. Põhjalikult muutusid valdussuhted Taani ajal (1564-1645), mil uus valitseja hertsog Magnus asus riigimaid jagama. Rootsi aja (1645-1710) lõpul laastas Saaremaad Põhjasõda (1700- 1721) ja sellele järgnenud katk. Terved alad jäid tühjaks, kuhu hiljem rajati uusi kroonumõisaid
ja puutumata metsmaad, oma sadamad ja kaubateed. Võõrastele andsid nad tuleviku jaoks n. ü. korralduskava, kus ära märgitud pühad paigad, kus harjumus ning sünnis on jumalust kummardada, kindlad kohad, kust võib maad kaitsta ja valitseda, külad ja kohad, mis sündsad rahva kogumiseks ning koostööks. On ju teada, et ka ristiusu kirikud ehitati meelega enamasti samadele kohtadele, kus rahvas juba paganatena jumalust austas, lossid aga enamasti maalinnade kohale või nende ligidusse. Losside varjul tekkisid endisel eeskujul ja endise saksakeelse nimetusega agulid, alevid (Hakelwerk), milledest siis mõned linnadeks sõna praeguses mõttes arenesid. Võõraste käsutada ja kasutada jäid viimaks eestlaste terve tööjõud ja nende kogemused siin maal. Rahvas ise aga pidi uuesti maast madalast arenemiskäiku algama raskeimates tingimustes. Sealjuures jäi temale alale vaid kustumata õigus iseenese peale, kustumata õigus oma kodumaa
annaabi.ee 
