seas. 1863.a. valmis Monetil maal ,,Eine roheluses", mis kujutabalasti neiut kahe riides mehega. See maal ei toonud mitte kuulsust, vaid sai terava kriitika osaliseks. Kunstikriitikute arvates ei olnud maal professionaalne teos, vaid vulgaarne.Kriitikud väitsid, et Manet ei oskagi maalida. Ka järgmine maal tekitas kriitikutes palju nurinat. Manet ise skandaali ei soovinud, kuid tema looming on mõjutanud traditsionaalseid akadeemia maalimisviise muutes need vabamaks. Abielu kaudu pääses Manet kõrgseltskonda sisse. Maneti mõjutasid väga 1867-1871.aasta poliitilised sündmused Pariisis. Ta maalis sõjast inspireeritud teoseid nagu ,,Kodusõda" ja ,,Barrikaad". Tema maalid väljendavad hirmu ja õudust. Manet liitus ka ise rahvuskaardiga. Hiljem jätkas ta taas rahulikel teemadel maalides portree Emil Zolast. Ta maalis põhiliselt modernset igapäeva elu, paljud ta maalid on midagi enmat kui lihtsalt pildid. Maneti maalid
Renoir keskendus ajatutele teemadele.Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki. Ta lausus kord tagasihoidlikult: "Ma ei katkesta kunagi akti maalimist enne, kui arvan uskuvat, et võiksin maalil naist näpistada." Renoiri sõltumatu, eri maalimisviise ühendava stiili kuldajastu möödus 1870ndatel. Kui teised viskasid musta värvituubi demonstratiivselt Seine´i, ei loobunud Renoir musta kasutamisest. Ta lausus: "Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust. Valgusel on algusest peale ka vari. Ka ei halvustanud Renoir paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´. Isegi vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha.
Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) o Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning
keskendus ajatutele teemadele.Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Renoir inimtüüpidest võib hoomata inimeseks olemise ebakindlust kui tema poolt väga hinnatud. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu. Ta lausus kord tagasihoidlikult: "Ma ei katkesta kunagi akti maalimist enne, kui arvan uskuvat, et võiksin maalil naist näpistada." Renoiri sõltumatu, eri maalimisviise ühendava stiili kuldajastu möödus 1870ndatel. Kui teised viskasid musta värvituubi demonstratiivselt Seine´i, ei loobunud Renoir musta kasutamisest. Valgusel on algusest peale ka vari. Ka ei halvustanud Renoir paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´. Isegi vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha. Inimesena oli Renoir teiste kunstnike seas pisut veider. Omaenda sõnul polnud tal kunagi kunstniku temperamenti. Ta kutsus end
eredates ja mitmekesistes värvides. Impressionistlikele maalidele on omane : lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) Edvard Munch Karje 19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides. Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas
Otsingu tulemustest tegin sobilikest maalidest valimi, mille põhjal koostasin oma uurimistöö. Töös esinevaid kunstnikke saab eristada nende elu- ja tegutsemiskoha järgi: Holland, Saksamaa, Sotimaa, Inglismaa ja Prantsusmaa. Suurem osa antud uurimistöös esinevatest kunstnikest on pärit Hollandist. Enamus neist tegeles portreede maalimisega. Kuigi nad kõik olid pärit ühest ja samast riigist, esines nende töödes sellele vaatamata väga erinevaid maalimisviise, näiteks Rembrandt ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat. Uurimise käigus ei kujunenud mul erilisi tüpoloogiaid, kuna valides maale, lähtusin ühest kriteeriumist aksessuaaride esinevus. Viimaseid saab leida ainult porteedelt. Enda jaoks sain teada, et kõik need porteed olid tellitud rikkaste inimeste poolt ning neil kujutati neid ennast
seas. 1863.a. valmis Monetil maal ,,Eine roheluses", mis kujutabalasti neiut kahe riides mehega. See maal ei toonud mitte kuulsust, vaid sai terava kriitika osaliseks. Kunstikriitikute arvates ei olnud maal professionaalne teos, vaid vulgaarne. Kriitikud väitsid, et Manet ei oskagi maalida. Ka järgmine maal tekitas kriitikutes palju nurinat. Manet ise skandaali ei soovinud, kuid tema looming on mõjutanud traditsionaalseid akadeemia maalimisviise muutes need vabamaks. Abielu kaudu pääses Manet kõrgseltskonda sisse. Maneti mõjutasid väga 1867-1871.aasta poliitilised sündmused Pariisis. Ta maalis sõjast inspireeritud teoseid nagu ,,Kodusõda" ja ,,Barrikaad". Tema maalid väljendavad hirmu ja õudust. Manet liitus ka ise rahvuskaardiga. Hiljem jätkas ta taas rahulikel teemadel maalides portree Emil Zolast. Ta maalis põhiliselt modernset igapäeva elu, paljud ta maalid on midagi enmat kui lihtsalt pildid. Maneti maalid
mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides. Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile. KUBISM Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele
annaabi.ee 
